Neljas ja viies päev

4.päev 

Neljas päev jätkus sama pilve sees, mis õhtul meie ümber laskunud oli. Meie õnneks meid täna vihm ei tervitanud, kuid ka päikest ei olnud. Eilse päevaga lõpes meie Lõuna-Islandi tuur ning suundusime ida poole. Paremal pool teed saatis meid endiselt truu sõber Atlandi ookean ning ees kutsusid meid lumiste tippudega mäed, mida näeb tavaliselt enne filmi algust Paramount productionsi reklaamis. Aeg-ajalt sõitsime üle sildade, mis muuseas on Islandil üherealised, ning nii ületasime liustikujõgesid, mis olid ebaäärast helepruuni värvi. Lisaks lõpututele mägedele saadavad meid juba neljandat päeva igal pool rohtu nosivad ekstreemlambad, kes oma suva järgi teed ületavad. Huvitav nende lammaste juures on ka see, et neid leidub absoluutselt kõikjal, ka kohtades, kus pole mitmekümnete kilomeetrite raadiuses mingit inimasustust. Kuna ilm on täna pilves ja kohati vihmane, siis tuli mul pidevalt uni peale. Esimene sihtpunkt asus hostelist päris kaugel, 140 kilomeetri kaugusel. Selle tee jooksul läbisime ka esimese tunneli, mis meid läbi mäe viis. Maastik on siin võrreldes esimeste päevadega muutunud veel mägisemaks, meid ümbritsevad fjordid. Mäestik näeb välja astmeline ning liustikelt sulav vesi pressib end koskedena välja. 

Jõudsime Djúpivoguri linnakesse ning külastasime kohalikku supermarketit, kus osutusid hinnad hulga kallimaks kui seni käidud poodides. Otsisin juba kolmandast poest soolata maapähkleid, kuid islandlased vist neid ei tunnista. Lauri täheldas, et ta pole poes märganud, et kuskil oleks müügil sigarette. Otsustasime, et leiame ikkagi oma teel ilmselt mõne Bonuse keti poe, mis on Islandil justkui meie Säästukas. Tankisime 5000 ISK-i eest, hoolimata sellest, et paagis oli veel kolmandik kütust. Siin on soovitatav hoida kütusepaak täis, kuna tanklate vahemaad on üsna suured. Kütuseliitri hind on siin veidi üle euro. Djúpivoguri linnas on kahelpool pikka peatänavat ühekorruselised majad. Siin riigis oleme seni näinud väga vähe kahekorruselisi maju, ka mägede juures olevad majad on madalad. Hiljem nägime Egilsstaðiri linnas ka kolme kortermaja, mille ees oli nii muuseas surnuaed, kuid samas oli kõrval hotell, mille ees sõid hobused rahumeeli heina, niiet mitte midagi veidrat. 

Reisi neljas päev kujunes suuresti automatkaks. Maanteed saatis jätkuvalt iga veidikese aja tagant muutuv maastik. Täna andsid meie reisile peamise tooni fjordid. Mina polnud oma elus veel fjordidega kokku puutunud, seega ei teadnud ka seda, mida täpselt oodata. Kõige märkimisväärsem oli Lögurinni fjord, mis oli aukartustäratavalt 2 km lai ja 24 km pikk ning 111 meetri sügavune. Täna oli meil ka esimene kokkupuude kruusateedega. Nimelt tuli meil ületada 532-meetrine mägi, kus jagus kruusateed lausa 19 kilomeetriks. Tee ise oli kohati üsna hirmus, ma ei oskagi täpselt öelda, kas kartsin rohkem kõrgust või võimalust, et vastutulev auto meile kivirahe esiklaasi saadab. Tõenäoliselt viimane variant. Teel kohtasime otseloomulikult lambaid.

Kell oli juba kaugelt üle lõuna tiksunud, kui jõudsime lõpuks oodatud Bonuse poodi, kus varustasime end toiduga. Otsutasime, et kuna kohalik lambasupp on söödud, siis võiks nüüd kalasupi kasuks otsustada. Leidsime vajalikud toiduained ning asusime otsima kohta, kus lõpuks hilise lõunasöögi võiks teha. Sõitsime eelpoolmainitud Lögurinni kaldal ning leidsime puude (!!!) vahel sobiva laua. Parklas oli liiklusmärgi peal kujutatud lohet ning hilisema uurimisega selgus, et selles fjordis elavat Lagarfljótsormurinni-nimeline koletis. Meie küll kolliga kokku ei trehvand, ent Islandi kohta uskumatult palju metsa nägime ära küll. 

Pärast kehakinnitust sõitsime hetkeks läbi kohaliku kirjaniku Gunnar Gunnarsoni majamuuseumist ning otsustasime ka ilma oma neljarattalise sõbrata matkata. Meie tee viis meid veidi maad tagasi Hengifossi kose juurde. Lugedes kirjeldust saime teada, et parklast avanev vaade pole pooltki see, mida kahe ja poole kilomeetri pärast näha saame. Pakkisime end soojemalt riidesse ja asusime teele. Rada oli olenemata korralikust teerajast füüsiliselt üsna nõudlik. Tippu jõudmine võttis meil koos pildistamisega aega veidi alla tunni. Kohale jõudes nägime võimast 118-meetri kõrgust koske, mis langes alla kaljuseintelt, mida on laava oma äraarvamise järgi triibuliseks tooninud. Vaade nauditud, matkasime alla auto juurde tagasi. Siinkohal tuleb kindlasti ära mainida Islandi välitualetid, mis on väga korralikud ning seal on isegi radiaatorid.

Koduteele jõudmiseks ületasime taas koletise fjordi ning märkasime õige pea, et tee viib meid järjest kõrgemale mäe tippu. Nüüdseks oli järgnev pilt juba üpris tavaline - kosed ja lambad. Kuid mida üles poole me jõudsime, seda maagilisemaks muutus kõik meid ümbritsev. Olime justkui lennukiga õhku tõusmas! Endalegi märkamatult olime pilvedest kõrgemal ning võisime ainult aimata, kuhu jäi linn, mille just läbinud olime. Kõik meie ümber oli m ü s t i l i n e. Olime tõusnud nii kõrgele mäe otsa, et nägime liustiku sulamist ja suuri liustikujärvesid, mis alles võtsid ette tee, et kusagil kosena alla langeda. Hiljem selgus, et olime ligi 900 meetri kõrgusel. Ja seal ei olnud ainult meie vaid muidugi ka meie sõbrad sportlambad! Nautisime hingematvat vaadet ning seda momenti illustreerib hästi järgmine olukord: sõitsime mööda maanteed, meid saatmas paksud valged pilved ning järsku ütles ema: “Täitsa perses!”. Selle peale hakkas Lauri naerma, et ta pole kahe ja poole aasta jooksul veel mu ema suust midagi sellist kuulnud.

Kätte oli jõudnud õhtu ning võtsime suuna hosteli poole. Meie ööbimispaik, Seyðisfjörður hostel, asub väikses armsas sadamalinnas. Lauri tegi valmis kalasupi ning suhtlesime kodustega. Proovisime neile edasi anda tänaseid emotsioone, kuid mul on millegipärast tunne, et neid hetki saame ainult meie neli omavahel jagada. Meie toa aknast avaneks ilmselt suurepärane vaade kogu linnale ja seda valvavale hiiglaslikule mäele, kui meid ei embaks taaskord paksud valged pilved. Magamamineku ajaks hakkas akna taga vihm trummeldama. Nüüdseks on see segunenud kaasreisijate nohisemise ja klaviatuuri klõbisemisega. 

5. päev

Viies päev algas minu jaoks sama tegevusega, millega eelmise lõpetasin. Nimelt olin suutnud oma suurima mälukaardi kuhugi ära kaotada. Eelneval õhtul tuuseldasin läbi kogu

oma kohvri, käekoti ja kaamera koti, samuti otsisin kõikvõimalikest kohtadest autos. Kuigi asjade kaotamine on mulle üsnagi loomuomane, siis trotsisin mõtet, et hoolimata Lauri pahandamisest olin tihti kaamera koti luku lahti unustanud. Lohutasin end, et kaks mälukaarti kolmest on endiselt ju olemas. Käisin pesus ning nautisime lõpuks ka läbi akende paistvat linna vaadet. Õhtusöögi ajaks oli linnale langenud valge pilveloor, kuid hommikusöögi ajal aknast välja vaadates paistis sadam, kuhu oli just maabumas suur laev. Uurisime välja, et laev oli tulnud Fääri saartelt. Hostelit, kus me viibisime, pidasid vanema generatsiooni hipsterid. Armusin elutuppa jäägitult olenemata sellest, et armastan pigem enda ümber rahulikke detaile ning nemad olid oma hosteli erinevate esemetega, mis esmapilgul kokku ei käi, üle küllanud. Samas moodustas see mõnusa kooskõla. Pakkisime taas oma santlaagri kokku ning asusime teele.

Juba teist päeva järjest asus meie esimene sihtpunkt ööbimispaigast üle saja kilomeetri kaugemal. Ületasime taas täitsa-p#rses-mäe, kuid seekord päris pika autodekolonni järel. Kui eelmisel õhtul oli meie ümbruses vaid mõni üksik auto, siis seekord mõjutas ilmselt äsja saabunud laevatäis autosid. Vastukaaluks autode rohkusele oli hommikul mäe otsas tunduvalt vähem pilvi kui möödunud õhtul. Laskumisel mattusime endiselt justkui lumetormi alla. Saabusime juba tuttavaks saanud Egilsstaðiri linna. 

Tee peal sattusime järjekorde kose juurde, kus tegime põgusa peatuse ja ema sai kose taustal oma kahvlitega mängida. 

Tundes juba üsna hästi Murphy seaduseid leidsin, et targem oleks linnakeses leida mõni pood, kus müüakse mälukaarte. Soetasin 2000 ISKi eest 16gb mälukaardi ning hingasin paar grammi kergemalt kui hommikul. Põikasime läbi turismiinfopunktist ning sisestasime GPS-i Vopnafjörðuri linna. Enne auto käivitamist palusin Lauril ka oma jope taskud üle kontrollida ning loomulikult pidas paika Murphy seadus ning nüüd jäädvustan Islandit nelja mälukaardi peale.

Ausaltöeldes on meil veidi segadus, milliseid sihtpunkte linnadeks ning milliseid küladeks liigitada. Ilmselt saab linnaks nimetada neid kohti, kus lisaks toidupoele asub ka Vínbúðin ehk alkoholipood. Alkohol on siin üüratult kallis. Huvitav ja intrigeeriv fakt on kindlasti see, et aastani 1989 oli Islandil üle 2,25% õlu täiesti illegaalne. Islandi baariomanikud olid aga kavalad ning pakkusid võlts õlut ning segasid legaalset 2,25% õlut viinaga pooleks. Hetkel ongi kõige kangem alkohol, mida toidupoest leida, 2,25%-ne, kuid meie pole sedagi ühestki leidnud. Siinsed alkoholipoed, mida on terves riigis kokku 50, kuuluvad riigile ning on olenevalt piirkonnast enamasti 2-10 tundi päevas avatud. Mitmed allikad väidavad, et islandlased ise on kõvad pidutsejad, kuid seda üksned nädalavahetustel ja eriti pärast palgapäeva - nädala sees joojat pidavat peetama alkohoolikuks. Ma küll ei tea islandlaste palganumbreid, kuid ma usun, et nädala sees napsutamine hakkaks pigem liigselt rahakotile kui maksale.

Igatahes asusime me lõpuks Vopnafjörðuris ning tahtsime pärast pikka sõitu end sirutada. Kõndisime linnas ringi kuni leidsime Islandi muusikutele pühendatud muuseumi, mis oli taaskord külastajatele tasuta. Muuseum ise meile erilist pinget ei pakkunud, kuna kõik tekstid olid islandi keeles. Pidasime lõunat ning liikusime edasi.

Järgmisesse punkti, Þórshöfn linna oli taaskord pikk maa. Þórshöfn on oma nime pärinud Norra jumalalt Thorilt. Nimetatud linn asus Põhja-Islandil, seega olime ka oma Ida-Islandi tiiru lõpetanud. Põhja jõudes hakkas maastik muutuma.

Kui seni olime harjunud lõputute mägede, fjordide ja liustikega, siis nüüd paistis auto akendest üpriski lauge ja ausaltöeldes igav maapind ning Atlandi ookeani asemel mühisesid kaldasse Norra mere lained. Pärast sööki tuli mulle loomulikult uni peale ning jäin suikuma. Vahepealne kaljudest ümbritsetud rannik jäi teiste kaasreisijate silmadele. Selleks ajaks, kui mina silmad lahti tegin, olime taas jõudmas kruusateele. Sel korral oli tegu vastikult porise rajaga. Teel kohtasime ka parajasti tööpostil olnud teetöölisi - üks töötas ja teine pikutas. Sellist pilti oleme me ka mõni päev varem kohanud, kus inimesed, kes ilmselt parajasti tööd peaksid tegema, on hoopis maas siruli. Mõne aja möödudes saabusime Þórshöfni ning meie ainsaks sihtpunktiks sai kohalik pood. Kuna pidasime õigeks Egilsstaðiris poodi mitte minna, siis pidime kohalikku külapoodi minema (jep, see oli küla, kuna seal puudus Vínbúðin). Leidsime, et 650 ISK-i ehk 5 eurot 10 muna eest on palju ning kuna muid toiduaineid meil otseselt nagunii vaja polnud, siis võtsime suunaks Kòpaskeri, kus asus meie hostel. 

Teel Kòpaskeri hakkas maastik taas kergelt mägisemaks muutuma. Väiksed künkad asendusid kõrgete mägedega ning tõusudel kohtusime piimvalgete pilvedega. Rannikul oli märgata mere poolt kaldale uhutud palke. Kuigi fossiilid viitavad sellele, et 5-15 miljonit aastat tagasi kattis Islandit suures osas mets, siis sel ajal, mil siiamaile esimesed asukad tulid, raiuti ja põletati maha üüratu hulk metsa, et tekitada võimalikult palju põllumaad. Põllumaa oli oluline siin kasvatavatele lammastele, kes muidugi ka rõõmsalt kõik uuesti kasvusoovi näitavad puuhakatised nahka pistsid. Õnneks on nüüdseks ikkagi juba siin-seal metsa näha ning mõnes Islandi piirkonnas ei peagi ainult kivipeatuseid tegema. Praeguseks on neil juba mõnigi mets, mida uhkusega turistidele näidata.

Külla sisse jõudes oli meist paremal põld, mis oli täis hernehirmutiselaadseid kujusid. Kaks meist leidsid endale sealt ka kavalerid.

Hostelis ootas meid tore omanik, vanem meesterahvas, kes paistis olevat melomaan. Elutoa seina kattis peale reisiraamatute väga suur hulk nii CD- kui ka vinüülplaate. Käisime külapoes ning ostsime siiski ligi viieeurose munakarbi ja tegime väikse tiiru ka Kòpaskeri linnas Jalutasime mere kaldal, uurisime vingeid augulisi kive. Tagasiteel jäime ka lindude rünnaku alla, mis oli lõppkokkuvõttes päris naljakas. Pärast sööki jalutasime ka teise suunda ning ka sealsed linnud leidsid, et nende territooriumile me ei sobi. Õhtu lõpetuseks mängisime veidi Dobblet ning taaskord lõpetan oma päeva tunduvalt hiljem kui toakaaslased. Vaatan avatud aknast paistvat rohkem hilisõhtut meenutavat ja tänan jumalat, et Islandil sääski pole.