Islandi esimesed kolm päeva

1. päev

Alustasime oma reisi laupäeva öösel veidi pärast kella üht. Leor viskas meid Tallinna lennujaama ning juba lennujaama ees kohtusime oma neljanda reisikaaslase Reedaga. Kuigi mina ja ema olime veidi autos maganud ja Lauri oli ööläbi üleval olnud, siis olime kell neli check in-i tehes üllatavalt erksad. Minu sees oli tekkimas juba kerge ärevus, kuna tegemist oli minu esimese lennureisiga. Pärast turvakontrolli läbimist olesklesime veidi oma värava läheduses diivanitel ning väsimus hakkas järjest enam võimust võtma. Värava avanedes suundusime lennukile ning pean tunnistama, et esimene pilk lennukile oli kerget pettumust tekitav - lennuk nägi välja nagu tavaline buss, ainult väiksemate akendega. Ootasime starti ning asusin väga tempokalt nätsu närima, kuna oli meeles, et kuumaõhupallil läksid kõrvad kiirelt lukku. Tõusmise hetkeks surusin küüned Laurile kätte ning õhus me olimegi. Kuna esimene lend oli Helsinkisse, siis sain tunda ainult tõusmise ja praktiliselt kohe maandumise rõõmu, kuid ilmselt oli see hea, sest lennuk oli väike ning ebamugav ja kilises-kolises igat pidi. 

Jõusime Helsinkisse ning jäime pooleldi uimas oma uut lendu ootama. Õnneks reisis meie pagas iseseisvalt edasi ning tuikusime väravate avanedes märksa korralikuma lennuki peale. Lennuki istmed olid kordades mugavamad ja suuremad ning kõigil, kel silm lahti püsis, oli võimalik filme ja muud sellist vaadata. Praktiliselt hetk pärast istmele maandumist vajusid mu silmad kinni ning avasin need alles pooleteise tunni pärast, kui olime juba 11500 meetri kõrgusel lõputu päiksepaiste käes. Teised rääkisid, et lennuki tõus tundus justkui raketiga taevasse lendamine, kuna mingi hetk oli tunne, et lennuk on püstloodis. Pilvede peal oli imeline, nüüd nägin ka oma silmaga, et tegelikult on kogu aeg päike väljas, lihtsalt meie seda pilvede tõttu ei näe. Mõne aja möödudes hakkas paistma maismaa ning saime heita esimese pilgu juba lumemütsidega vulkaanidele. Juba siis mõistsin, et see maa, kuhu lähima poole tunni jooksul jala asetame, on midagi täiesti muud, mida meie silmad varem näinud on - keegi oleks justkui maapinnalt muru- ja mullakihi maha kraapinud ning jätnud alles sügavad kraatrid, lõputud jõed, suitseva maapinna. Jäime põnevusega ootama.

Lennuk hakkas kõrgust kaotama ning läbisime mitu pilvekihti, kuni viimaks silmasime taas maismaad, sel korral mitmed kilomeetrid madalamal. Meid hakkas tervitama päiksepaisteline Keflavik. Teraslind maandus graatsilise mütsuga ning olimegi Islandil. Lennujaamas esimesed selfied tehtud, suundusime oma rendiauto järgi. Kuna seljataga oli minul vaid maksimaalselt kahetunnise ja Lauril olemata unega öö, siis oli peas kerge uduvine ja pohmakalähedane tunne, seega seisime üsna kannatamatute ning räsitud nägudega järjekorras. Auto, mille pidime kümneks päevaks endale saama, oli Scoda Octavia Station 4x4, kuid meil vedas ning rallime ringi hoopis Subaru Foresteriga. Pakkisime oma sada kilo pagasit ja iseenda peale ning sisestasime Offline map-i oma esimese sihtpunkti, milleks oli Blue Lagoon. NB! maps.me rakendus töötab siin üsnagi laitmatult, mis võimaldas hoida kokku 150-eurose GPS-i rendi. Enne sihtpunkti jõudmist tegime ka esimesed pildipeatused ning imetlesime järjest kasvavaid mägesid ja lõputut tühjust - mitte ühtegi maja, mitte ühtegi puud. Pildid tehtud, naasime teele.

 Blue Lagooni puhul on tegu ühe Islandile omaseima turismiobjektiga, kus on müstiline sinine vesi, mis on geotermaalelektrijaamast üle voolanud veena kogunenud laava vahele. Meie piirdusime lühikese jalutuskäigu ja hunniku piltidega.

Kuna teadsime, et päevane programm on veel pikk ning kontides oli tegelikult sees tõeline väsimus, siis seadsime oma sihi edasi järgmisesse punkti, milleks sai Krysuvik. Seal ootas meid ees kuumavee- ja mudaallikate ala, kus saime ka kõrgele mäe otsa seigelda. Poole mäe peal andis mu mälukaart saba ning lõpuks nautisin vaadet ka ilma kaamerasilmata. Kuna see oli alles meie esimene tõus, siis võttis ka see meid juba hingetuks ning seda mitte meie vastupidavust silmas pidades. All podisesid kuumaveeallikad, millest osad sülitasid aeg-ajalt halli muda välja ning taamal paistis kaunis sinine järve. Ronsime taas mäest alla ning sõitsime Strandarkirkja poole, kus meid ootas meremeestele pühendatud kirik. Parklas sai Lauri lõpuks silma veidikeseks kinni panna ja meie tegime väikse tiiru kirikus ning imetlesime Atlandi ookeani. 

Kiriku juurest sõitsime väiksesse 1700 elanikuga linnakesse ning seal käisime ka poes. Olime kaasa võtnud päris arvestatava koguse toitu, millest enamik oli minu kahjuks pakinuudlid, seega rõõmustasin poes tomatit nähes rohkem kui ma oleksin oodanud. Islandil on tegelikult hea poes käia, kuna nende rahaühikuks oleva islandi krooni tegelikust kursist pole meil äpset aimu ning seega ei oska poes päris realistlikult mõelda, eriti kui poe lõpparve oli 3685 ISKi. Samuti oli Subways veider maksta 900 ISKi nelja topsi kohvi eest. 

Meie tee viis meid Thingvelliri rahvusparki. Sealne parkla oli esimene koht, kus pidime midagi nö turismiobjektide vaatamise eest maksma ning seda tegelikult ka kõigest parkimise eest (500 ISKi). Mõnes paigas olen silmanud kohta, kuhu saab objekti hooldamiseks raha annetada, kuid pileti raha ei oota käsi pikal keegi. Selles rahvuspargis, mis asus Islandi suurima loodusliku tekkega järve kaldal, saime tutvuda Islandi ajalooga ning samuti kõndida lõhes, mis asub Põhja-Ameerika ja Euraasia mandrilaamade vahel. Thingvellir pakkus imelisi vaateid ning infotahvlitel saime teada, kuidas seal loodi 930.aastal Islandi parlament ning mil viisil seal nii mehi kui naisi hukati. Muuseas, meestele ja naistele olid ette nähtud erinevad karistused. Rahvuspargis seiklemine võttis omajagu aega ja suurema osa meie järejejäänud jõust. Suundusime ööbimispaika Laugarvatnisse.

Jõusime oma hostelisse ning meid tervitas kõva kärsahais ning pisike tumedanahaline tütarlaps. Saime kätte oma võtmed, heitsime pilgu tuppa ning ka kööki, kus üks sakslane oli just oma pitsa mustaks kõrvetanud. Köögis oli olemas kõik vajalik ning üsna pea olime ka ise neljakesti tatrapudru keetmise ja hakkliha praadimisega ametis. Kõhud täis ning saatsime oma esimese päeva Islandil õhtusse. 

2.päev

Teisel päeval tervitas meid taas päike, mis siin tegelikult praktiliselt ööpäevaringselt horisondist allapoole ei lähegi, kuna hetkel on Islandil polaarpäev. Ilm oli Islandi kohta niivõrd soe, et ilmselt kui poleks tegu olnud esmaspäevase päeva, oleks kõik 300 000 mägedepoega Atlandi ookeanis suplemas, kuna sel päeval olnud 20 soojakraadi on Islandi jaoks vist kõva kuumus. Kui esimesel päeval olime üsna hambuni riides ning mõjusime kohalike ja paljude teiste turistide hulgas võõrkehana, siis nägi teise päeva hommikul Island ka veidi rohkem meie paljaid käsivarsi ning ema pani igaks juhuks isegi lühikesed püksid jalga. Meie esimeseks sihtpunktiks sai Geysir, kus tutvusime kõigi geisrite ristiisaga, kes ise küll juba pikemat aega teenitud puhkusel on, kuid ümbruskaudsed ametivennad sülgasid pidevalt vett ja auru ning külvasid turistid aeg-ajalt veega üle. 

Geysri juures vaatasime sisse ka kohalikku poodi, mis oli ülivingelt sisustatud. Kuna ka teine päev ei erinenud kultuuriprogrammi tihedusega esimesest, siis ronisime uue vallutatud mäe otsast alla ning suundusime Gullfossi, ühe Islandi võimsaima kose juurde. 

Imetlesime koske igast võimalikust vaatepunktist ning taaskord võttis looduse suursugusus meid sõnatuks. Pildistasime ja filmisime isu täis ning tundsime, kuidas kõhus laiutas tühjus. Lugesin, et Gullfossi juures on toidukoht, kus saab kohalikku lambalihasuppi. Supi hind ümberarvutatuna tuli kuskil 20 eurot, kuid arvestades, et oma kaussi sai lõpmatuseni uuesti täita, ei tundunudki see lõpuks eriti palju. Lambalihasupil, mis oli reaalselt ülimaitsev, oli suur erinevus Eestis pakutavate suppidega - kausis lusikat liigutades märkasin mõnda üksikut kartulit, porgandit ja kaalikat, veidi kapsast ja tohutust kogusest lambaliha tükke. Noormees, kes meid teenindas, lubas, et me tuleme veel selle supi pärast siia tagasi ning teist supikaussi lõpetades ei kahtlend selles meist keegi.

Sel päeval oli meil plaanis veel kaks koske. Seljandfossi 40-meetrine kosk pakkus meile võrratu vaate kosest ja vikerkaarest nii kose eest kui ka tagant. Kose juures kuulsime ka esimest korda eesti keelt, kuna samaaegselt oli saabunud ka suur eestlaste grupp. Päev erinevate vaatamisväärsuste juures möödus uskumatult kiiresti ning asusime oma ööbimiskohta otsima.

“Kodu” poole sõites leidsime puhtjuhuslikult tee ääres laiuva Eyjafjallajökulli vulkaani, mis 2010. aastal kõvasti nii Islandil kui ka Euroopa õhuruumis pahandust tegi. Ausaltöeldes poleks me seda eristanud, kui Reet teel asuvat silti poleks lugenud, kuna siin on kõik mäed meeletult kõrged ja meenutavad kõik vulkaane.

Meil läks hästi, kuna päeva viimane kosk asus meie hosteli kõrval. Otsustasime esimesena süüa teha ja kõhud täis paakida, mis osutus lõppkokkuvõttes väga heaks ideeks, kuna pärast meie üsnagi hilist õhtusööki oli suurem turistidehord Skogari kose juurest ära läinud ning kui välja arvata mõned üksikud uitajad, siis oli kosk ja kogu ümbruskond meie jagu. Kõmpisime kose kõrvalt trepist üles ning ronisime üle aia. See oli üks imelisemaid jalutuskäike, mille olen üldse elus ette võtnud. Iga sammuga jäi selja taga laiuv Atlandi ookean kaugemaks, kuna soov näha veel ja veel ja veel rohkem viis meid aina kõrgemale ja kaugemale. Meist vasakul mühises kosk, paremal laiutas mäenõlv. Jõe aukartust saatev vool kutsus meid edasi ning endale märkamatult oli saabunud öö. Meid see iseenesest ei heidutanud, kuna oli umbes sama valge nagu Eestis õhtul kell seitse. Üks kõige kummalisemaid asju siin Islandil, mille üle me murrame pead ilmselt seni, kuni saame mõne kohalikuga vestelda, on lambakasvatus. Eelpoolmainitud lambalihasupis olid ilmselgelt erilised neljaveolised sportlambad, kuna siinsed lambad turnivad sõna otseses mõttes mööda mäenõlvasid. Loodame lahendada müsteeriumi, kas ja kuidas need lambad sealt mäe otsast ka kunagi alla tulevad. Jälgisime kogu matka aja kaht lammast, kes turnisid reaalselt üüratu mäe keskpaigas ning asusime uuesti kodu poole teele. Ümberpöörd tuli raske südamega, kuna soov saada teada, mis ootab järgmise iga käänaku taga, oli suur. Tuppa jõudes oli tunda, kuidas jalad pikast päevast all värisesid.

3. päev

Kolmandal päeval pea aknast välja pistes tabasid mind piisad ning kahjuks need ei pärinenud kõrvalasuvalt koselt. Island plaanis täna meile näidata oma tusasemat poolt. Pesime, sõime, pakkisime ning asusime teele, et näha, kui must on must rand. Vahemärkusena tuleb mainida Islandi vett, mis on suurepärane nii joomiseks kui ka pesemiseks. Kõigis hostelites ning ka turismiatraktsioonide juures on kraanide juures sildid, mis kutsuvad inimesi kraanivett tarbima, kuna siinne vesi on küll kohati veidi võõra lõhnaga kui imeliselt puhta maitsega allikavesi. 

Teel saatis meid saatis meeletu tuul. Islandi üsna laitmatutel asfalteedel oli tunda, kuidas meie Subaru tuulele vastu punnis. Jõudsime esimesse peatuspaika ning välja astudes oli tunda, kuidas tuul meid hea meelega ise edasi kannaks. Pakkisime end soojemalt riidesse ning läksime tuult trotsides lühikesele teerajale. Samm sammult oli näha kauguses kõrguvat sulavat liustikku, mis oli justkui kellegi poolt söepliiatsiga joonistatud. Tegime liustiku ees mõned pildid ja videod ning liikusime edasi teadmisega, et täna ootab meid nagunii veel üsna mitu kokkupuudet liustikega ees. Võtsime suuna Dyrhólaey ranna poole. 

Saabusime tuulisesse parklasse ning asusime ilmastikku trotsima - tõmbasin selga kasvuhoonet meenutava vihmakeebi, seda rohkem kaamera kui enda kaitseks. Rannaäärse kalju äärde oli kogunenud suur hulk rahvast ning kohale jõudes oli näha Islandi rahvuslinde, kelleks on lunnid - tuvist veidi suuremad pingviini ja papagoi hübriidid. Püüdsin mõne neist pildile ning pärast seda otsustasime uuesti teele asuda, kuna lähedal asus rand, kuhu saime jalutama minna. Meie õnneks oli sealne rand veidi tuulevaiksem ning saime rahulikult imetleda nii musta liivaga randa kui ka massiivseid kaljusid, mis nägid välja justkui hiidkotka sulestik. Lummatud kaljudest, mustast rannast ning mässavast ookeanist jätkasime oma teed, kuna järgmine sihtpunkt asus ligi 130 kilomeetri kauguses. Pikki kilomeetreid saatis meid kahel pool teed laiuv kivistunud laava väli, mis ujutas 300 aastat tagasi suure maa-ala üle, millest on nüüdseks jäänud tunnistuseks samblaga kaetud kivimid. Pidasime lõunat ja suundusime liustike jahile. Autosõit, mis pakkus ka eelnevatel päevadel imelisi vaateid, muutus järjest köitvamaks, kuna taamal hakkasid paistma lumemütsidega mäed. Teadsime, et tänane päev viib meid lähemale Vatnajökulli liustikele, mis on samuti üheks Islandi firmamärgiks. Peatusime Skaftafelli rahvuspargis, kus suundusime 5-kilomeetrisele suurte tõusude ja uhkete koskedega rajale. Rada ise oli tähistatud märgiga “easy”, kuid oli sellest hoolimata pingutustnõudev, samas oli ka vaade nagu filmis. Kell oli armutult õhtusse jõudnud ning hoolimata sellest, et mul oli pähe võetud idee näha lund ja jääd väga lähedalt, suundusime liustikke vaid kaugelt silmates uuesti rahvuspargi külastuskeskuse poole. Sellel teel ümbritsesid meid ka puud, mis siin saarel küll üldiselt defitsiit on, kuid kohati meil üle pea ja enamasti mööda maad roomavad väiksed kased saatsid meid terve matka jooksul. Kuna olime selleks ajaks juba päris väsinud, siis otsustasime veel viimase peatuspaiga üle vaadata ning veidi kaasa võetud kirjandust uurides selgus, et päeva viimane sihtpunkt on just täpselt see, mida mina olin oma peas ette kujutanud - Jökulsárlóni laguun. Tegemist on taaskord ühe Islandi must stop sihtpunktiga, mida võib näha kahes Bondi-filmis, Tomb Rideris ja ka Batmani filmis. Elavnesime ja sõitsime ootusärevalt Atlandi ookeani poolt saadetuna mööda imelistest liustikest. Siis nägime me midagi, mis võttis meid kõiki keeletuks. Imeline jääkülm laguun kauni sinise veega, kuhu liustik aeg-ajalt suuri jääkamakaid sisse poetab. Sel hetkel tundus, et aeg on lõpetanud kiirustamise ning siin paigas sellel maamunal on kõik seisma jäänud. Vee pinnalt peegeldusid mäed ning suured liustikelt alla sulanud jäätükid seisid tardunult ühe koha peal. Olime Lauriga tunnistajaks, kuidas esmalt üks pisem jäätükk otsustas end ümber pöörata ning kaugemal tegi sama ka märksa suurem kamakas, mis lõi kõik ümbritseva kõvasti liikuma. Jalutasime järve kaldal ning jäädvustasime kõike nii kaamerasse kui endasse. Hetk pärast seda kui tundsime, et on aeg asuda tänast koduteed otsima, hakkas taas sadama. Arutlesime, et tegelikult on ilm olnud meie vastu ka tänasel päeval üsna armuline, kuna Islandil võib absoluutselt kõike oodata. 

Saabusime Vagnsstadiri hostelisse, mis asub ookeanist vaid pooleteise kilomeetri kauguses. Plaanisime veel enne magamaminekut võtta ette retke ookeani juurde, et seal kaasa võetud kohalikku õlut proovida. Pärast sööki võttis keha üle suur väimus. Selleks hetkeks, kuna seda postitust lõpetasin, olid õhtul veel mägede tippe ümbritsenud pilved matnud kogu küla endasse, jättes meie kohale kõrguma vaid uhked mäed.