Sunday, July 24, 2016

Kuues ja seitsmes päev

6. päev

Reisi selgroog sai murtud. Alustasime oma reisi teist poolt rahulikust Kòpaskeri külast, kus asus meie hostel. Päev algas nagu iga teine - söök, pesu, pakkimine ning tänanud oma host’i asusime taas teele. Meid ootas ees uus päev Põhja-Islandil. 
Päeva esimeseks sihtpunktiks sai Ásbyrgi. Kohale jõudes leidsime eest 3,5 km pikkuse hobuserauakujulise kanjoni. Kuigi teadlaste järgi on see looduse ime tekkinud liustike üleujutuste tõttu, siis meile meeldis palju rohkem lugu Norra mütoloogiast, mille järgi on tegu Odini kaheksajalgse hobuse Sleipniri kabjajäljega. Kanjonis voolas läbipaistva veega jõgi, kus meile vähemalt minu arvates päris suur jõeforell vastu ujus. Turnisime veidi vaateplatvormidel ning liikusime mööda matkarada tagasi auto juurde.
Järgmiseks sihiks sai Dettifossi kosk, mida peetakse üheks ilusaimaks ja võimsaimaks terves Euroopas. Plaanisime läheneda kosele ida poolt, kuna läänepoolse vaate pidi varjama kosest tulevad veepritsmed. Teel libisesid meist mööda taas järjest kasvavad mäed. Kui vahepeal tundus, et maastik on muutumas laugemaks, siis kilomeeter kilomeetri haaval kasvas maa taas mägisemaks. 

Dettifossini viis meid kruusatee. Ühes eelnevas postituses mainisin, et kruusatee on minu jaoks paras nuhtlus, kuna tunnen lendava kruusa suhtes veidi muret. Kiirusepiirangud on alfalteeritud ja kruusakattega teedel erinevad - asfaldil 90 ja kruusal 80 km/h. Selgeks sai see, et kui kruusateel 75km/h sõidad, siis jääd sa taganttulijale ette ning pead leppima kivirahega. Tundsin, kuidas sees ärritus kasvas, kuna möödujad ületasid päris kõvasti kiirust. Parklasse jõudes vaatasin auto üle, mis õnneks paistis kriimuvaba, kuid otsustasin siiski parklas möödujatele mainida, mis saatus meid tabas. Üllatuseks oli tegemist saksa vanapaariga, kellel kose juurde maru kiire oli. Tuleb tunnistada, et kuna nüüdseks oleme näinud juba väga mitmeid koskesid, siis Euroopa võimsaim meis erilist vau-efekti ei tekitanudki. Vaatepilt oli siiski aukartusttekitav ning samuti ka meid ümbritsev võimas kanjon.


Tee järgmisesse sihtpunkti Myvatni järve kaldale kulges justkui mööda kuumaastikku, millel laiusid kaunid lupiiniväljad. Lupiinid, tunduvalt lopsakamad kui Lõuna-Islandil, olid hõivanud vee tehtud teerajad, kus ilmselt kevaditi suurvesi alla voolab. Mäes olevad sügavad vaod olid kauni lillaka tooniga. Ilmselt oli vesi võtnud mägedelt ka skalbid, kuna enamuse mägede küljest oli vesi tipust suured tükid pinnast ära viinud. Taamal paistsid kaunid lumiste tippudega mäed. Olime vaatest lummatud, tegime mõned pildid ja videod ning suundusime edasi. 
Teel Myvatni järve äärde möödusime Namaskarðist, mis on endine kaevandus, kus praeguseks saab näha vägevaid mudamülkaid ja kuumaveeallikaid ning tunda lõikavat väävlihaisu. Mul läks veel õhtulgi pilte vaadates süda pahaks.
Jõudsime seal ligi kümme minutit ringi vaadata, kui hakkas kõvasti vihma sadama. Jooksime autosse ning suundusime Myvatni järve kaldal asuvale Reykjahliði linna. Linnas käisime poes ning külastasime kohalikku kirikut, millega käis kaasas huvitav lugu. Reet teadis rääkida, et mainitud vulkaanipurske ajal kirikuõpetajaks olnud Jon Steingrimsson oli esimene, kes tegi märkmeid vulkaani käitumise kohta.1783. aastal toimunud purske ajal kogus Steingrimsson külarahva kirikusse kokku ning asuti ühiselt palvetama. Vulkaanist pursanud laava jäi imekombel seisma mõned vaid meetrid enne kirikut. Selle tõestuseks nägime kiriku hoovi ees laiutavaid laavavalle.
Dimmuborgir, mis sai meie järgmiseks sihiks, on kivistunud laavatükkide väli. Otsustasime läbida sealse matkaraja, mis oli ääristatud Islandi mõttes ilmselt päris kõva kasemetsaga (loe: kidurad kased). Meid ümbritsenud laavaskulptuurid paistsid justkui musta lossi varemed, mis moodustasid labürinte. Taamal paistis ka vulkaan, mis ilmselt aastasadade eest selle sama laava välja sülgas. Tundus, et nimetatud vulkaani otsa oli võimalik ka ronida, kuid meie seda kahjuks ei teinud. Parkla juures olnud infostendid väitsid, et sealsetes laavakoobastes elavad ka islandlaste jõuluvana aseained - Yule Lads. Meie neid küll ei näinud, kuid suvisel ajal pididki need tegelased end koobastes peitma. 
Meie reis nägi sel päeval ette veel kokkupuuteid vulkaaniga. Suundusime Krafla vulkaani juurde, mille läheduses asuva Viti kraatri suudmele oli võimalik ronida. Kraater oli täitunud kauni taevasinise veega. Äsja sadanud vihm oli kraatri äärde viiva tee korralikuks mudamülkaks muutnud, pidime pärast vaeva nägema, et jalanõud enamvähem puhtaks saada. Krafla juures asus ka geotermaalelektrijaam, mis haises sama hirmsasti nagu eelmainitud Namaskarði mudamülkad. Aastatel 1975-84 toimusid Krafla põlengud, mis pärssisid nimetatud elektrijaama ehitamist ja lükkasid seda kümne aasta võrra edasi. Koduteel nägime veel kraatreid, mis on tegelikult niiöelda pseudokraatrid. Need ebakraatrid on tekkinud üle soise ala voolanud kuuma laava sisse tekkinud õhumullide lõhkemise tagajärjel. Ausaltöeldes olid need üsna igavad, kuna vinge mägise maa asemel ümbritsesid meid korralikult niidetud künkad. 
Põhja-Island paistab olevad tunduvalt viljakam ning lopsakam kui ida ning lõuna. Meie ümber laiutavad põllumaad, leidub hulga metsa ning nägime isegi üht viljapõldu. 
Meie tee viis meid tasapisi taas kodupoole. Ausaltöeldes on see igaõhtune kodude vahetamine päris mõnus vaheldus. Nii saab päris hästi välistada selle, et ühes kohas liigselt paikseks muutuda. Samuti oleme nii kohtand mitmeid erinevaid inimesi, kellega muidu ehk niimoodi ühe katuse alla magama ei satuks. Sel ööl majutas meid hubane Bergi hostel. Loodus meie maja ümber oli taas maagiline ning tegime pärast õhtusööki väikse jalutuskäigu ning jäime põnevusega uut päeva ootama.

7. päev
Reisi seitsmendal päeval kohtusime taas USAs elavate hindudega, kellega Lauri esimesel päeval hostelis tuttavaks sai. Naljakas oli see, et nende esimeseks küsimuseks oli “So you guys are making tatar again this morning?”. Nimelt oli meie esimeseks õhtusöögiks tatar, mis nagu soolata maapähklidki siin täielik defitsiit on (tegelikult seda praktiliselt polegi). Mina sõin hommikuks chia seemneid kookosega ja teised putru ning ka siis ei jõudnud hindud ära imestada, kui tervislikud me oleme. Meie muidugi isekeskis muigasime, et ilmselgelt nad ei näe, millist jama me tavaliselt autos lõuna ajal sööme. Samas on meie toidulaud tegelikult siinsete kallite toiduainete kohta siiski üpriski tervislik, kuigi päris nii palju värsket kraami siin ei osta, kui kodus. Hommiku- ja õhtusöögid valmistame hostelite köökides, seega vähemalt kaks toidukorda päevas on tõepoolest korralikud ja soojad. 
Hindud, kes olid tõeliselt sõbralikud ja suhtlusaltid uurisid, kust me pärit oleme ja millega tegeleme. Ema ametist kuuldes hakkasid muidugi kõigil kõik kohad kohe tuikama ning ega emagi aitamast ei keeldunud. Tegelikult oli seda väga äge vaadata, kuidas äkitselt vanal põdejal kõik inglise keelega seotud hirmud justkui peoga pühitud olid ning kõik abivajajad said läbi muditud või teibitud. Sel ajal kui meie asju pakkisime, oli ema juba oma helihargid samuti väljanäitusele toonud. Leidsime, et edaspidi peame hostelites ema elutuppa koos suure sildiga “WILL WORK FOR FOOD” istuma panema. Lõpuks pakkisime end kõik koos autosse ning suundusime Goðafoss ehk jumalate kose juurde.Kohale jõudes leidsime eest tõeliselt ilusa kose.
Tegemist ei olnud Islandi mõttes märkimisvääselt suure kosega, kuid sealt voolav vesi oli puhas ning sinine. Islandi saagade järgi otsustasid islandlased 1000. aastal võtta omaks ristiusu ning selle märgiks viskas Þorgeirr Ljósvetningagoði, kes oli sel ajal põhimõtteliselt riigi tähtsaim nina, sinna koske Norra jumalate kujud. Pärast seda saigi kaunis kosk endale nimeks Jumalate kosk.
Seitsmes päev viis meid Eyjafjörðuri-nimelise fjordi kaldal asuva Akureyri linna kaldale. Kui siiani oleme sattunud väikeste, maksimaalselt  2000 inimesega asulatesse, siis Akureyri puhul oli elanike arv lausa 16 000. Islandlased ise nimetavad seda linna põhjapoolseks pealinnaks. Linna saabudes saatis meid vihm, mis oli meid tegelikult juba hommikust saati kimbutanud. Olin veidi murelik ja tusane, kuna minu sooviks oli sel päeval kindlasti vaalavaatlus ette võtta. Käisime Bonuses ning täiendasime toiduvarusid ja otsustasime vaalavaatluse punktist läbi minna, et uurida, kas nad sellise ilmaga väljuvad. Ilmal iseenesest väga viga ei olnudki - üldiselt oli selline veidi ebameeldiv uduvihm, kuid kohati tulid ka tugevamad vihmahood. Ilmaga on siin üleüldiselt naljakas, kuna olle s ühel pool mäge võid sattuda jõhkra duši alla, kuid üle mäe jõudes tuleb end särgiväele võtta, kuna ilm on lihtsalt nii soe. Kuid vaalavaatluspunkti teenindaja teatas minu rõõmuks, et selline kergelt sombune ilm on vaaladele just meelt mööda. Tasusime oma piletite eest, mis olid üsna krõbedad, kuskil 80 eurot nägu ning asusime kolmetunnisele vaalavaatlusretkele. Laeval oli inimesi 30 ringis. Ronisime esimese asjana siseruumi vihma eest peitu ning õnneks leidsime ka suured vihmamantlid. Mõne aja pärast otsustas õnneks ka vihm raugeda. Liikusime ootusärevalt mööda fjordi edasi.
Meie reisi juhtinud kaunis Islandi naine rääkis esmalt, mida turvalisuse osas silmas pidada. Järgnevalt selgitas, kuidas täpsemalt vaalasid märgata ning kuna tema jälgis toimuvat binokliga ning kapten kajaloodiga, siis ka seda, mis moodi tema meid õigesse kohta vaatama suunab - kella kaheteistkümne, kolme, kuue jne suunas.
Teel libisesid meist mööda külad, mille kohta giid samuti rääkis. Meist vasakul nägime 1937. aastal ehitatud kalavabrikut, mis oli tol ajal Euroopa suurim. Peamine vabriku kala oli heeringas, kuid samuti ka haikala, mis maeti kolmeks kuuks maa alla roiskuma ning siis riputati veel kuueks kuuks kuivama. Selliselt töödeldud hai, mis on islandi keeles hàkarl, on nende rahvustoit. Nüüdseks seisab üüratu hoone tühjalt ning täitub vaid kunstinäituste ajaks. Samuti möödusime Styrtan Ejafirdist, mis on maailmas selle poolest eriline, et on ainus geotermaalne lõhe, kuhu saab sukelduda. Sealne vesi on 72 kraadi kuum ning on Islandi esimene veealune kaitseala. Giid jõudis veel veidi nendes vetes elavatest vaaladest rääkida kui järsku suunas kogu ootusäreva paatkonna pilgud kella kaheteistkümne suunas. Nägime, kuidas mõnedsajad meetrid eemal üks vaal suure veejoa õhtu saatis.
Kuigi meie laev ei olnud kõige väiksemate killast, siis võttis see üsna kiirelt suuna vaala poole. Giid jälgis ülevalt vaalade liikumist ning naljatas, et “Whale watching might often feel like whale waiting”. Kuna vaalad, keda näha püüdsime, olid oma loomulikus elukeskkonnas mitte kinnipüütuna kuskil veepargis, siis oli nende trehvamine vägagi loto mängimine (kui poleks ühtegi vaala kolme tunni jooksul näinud, oleksime me kogu raha tagasi saanud). Samal ajal kui pilguga vaalasid otsisime, siis märkasin, kuidas kahel pool fjordi luurasid meid pilvede vahelt paistvate mägede lumised tipud. Ühel hetkel teavitas kapten giidi, et üks vaaladest on hetkel meie all ning peaks iga hetk kusagilt välja ilmuma. Olukord muutus järjest põnevamaks ning ühel hetkel ma ei pööranud isegi enam tähelepanu sellele, et tuul olid mu käed külmaks ja kangeks muutnud. Märkasin seda alles siis, kui kaamera säriaja sättimisel kõik kümme sõrme sõna kuulata ei tahtnud.  Järsku ujus täiesti meie silme alt välja suur valgete uimedega vaal, kes saba lehvitades uuesti vee alla vajus. Hiljem saime aru, et saba näitamine märgibki sukeldumist, seega selle nägemine tähendas, et vaal kaob mõneks ajaks silmapiirilt. Vaalavaatluse ajal muutus ilm leebemaks, kuid võib olla tundsime seda kaitsvate vihmamantlite tõttu. Tuul ja uduvihm vaibusid ning meri oli rahulik. Sealne vesi oli kaunilt sinine ja puhas. Nägime veel mitmeid vaalu nii kaugemalt kui lähemalt. Tagasiteele asudes otsustas viimane vaal end veel vägagi paadi lähedal ilmutada ning sellega ütlesime nendele imelistele elukatele head aega.

Tagasiteel Akureyrisse läksime Lauriga giidiga juttu rääkima. Neiu seletas lahkelt, et ta töötab vaalavaatluse giidina esimest suve. Akureyri on nimelt tema kodulinn, kuhu ta oli Reykjavikist, kus ta muidu õpib, suveks koju tulnud. Vestlusest selgus veel paar asja, mida olime kohalikelt küsida tahtnud. Näiteks on enamus puid neil tõepoolest enda istutatud ning selle jaoks annab riik raha. Lubasime järgmine kord Islandile tulles oma istikud kaasa võtta. Enne maabumist jõudsime veel enda pildile saadud vaalasid nende albumis olevate vaaladega võrrelda. Nimelt on kühmvaaladel seljapealne muster eriline nagu sõrmejälg. Meie küll määrasime oma vaalasid saba järgi, kuna ka selle värv ja muster on kõigil erinev. Minu fotole jäänud saba oli varem 2015.aasta fotole jäädvustatud ning kuna paljudel teistel olid juba hüüdnimed olemas, siis ütlesin giidile, et tema hüüdnimeks peaks saama Estonia. Muide, nad olid väga üllatunud, kui ütlesime, et oleme eestlased, kuna meie rahvusest inimesi sinna ei pidanud eriti sattuma. Selle vaalavaatluse ajal nägime isegi keskmisest rohkem vaalu, kui tavaliselt. Siinkohal tuleb ka mainida, et meie tehtud pilt meeldis reisi korraldanud ettevõttele nii väga, et küsisid luba meie pildi reklaamiks kasutamiseks. 
Tagasi jõudes vaatasime ka veidi põhjapoolses pealinnas ringi. Vihma tibutas ning merelt saadud tuulekülm veel kontides, tuiasime ringi üsna hambuni riides olles. Põikasime sisse paari poodi ning uurisime meeneid. Lisaks suveniiripoodidele astusime sisse ka kohaliku kaubamärgi 66North. Sealseid riideesemeid vaadates tabas meid suur üllatus - mitmed mütsid rippusid sildiga "Made in Estonia". Ühes poes jäime pikemalt uurima pisikest raamatukest pealkirjaga “The Way It Is”, mis kirjeldas Islandit välismaalase pilgu läbi. Reet ostis ühe raamatu ka endale, kuna esmapilgul vastas see mitmetele meie tekkinud küsimustele ning leppisime kokku, et mina loen ja tõlgin autosõidu ajal. Nägin müüja kõrval seisvaid jòlasveinareid ehk Yule Ladse ning otsustasin kohaliku käest nende kohta uurida. Sõbralik naisterahvas selgitas, et neil on tõepoolest kolmteist tegelast, kes tänapäeval küll lastele sussi sisse kommi toovad, kuid vihale aetuna ka igasugust jama kokku keeravad. Küsimusele, et kas neil ka jõulupuud tuppa tuuakse, naeris müüja ja teatas, et jah, neid imporditakse siia küll. Pistsin vahele ka küsimuse päkapikkude kohta, kuna kõikvõimalikud allikad väidavad, et 80% siinsest elanikkonnast usuvad tõsimeeli päkapikke. Vestlusest selgus sama, mida hiljem ka Reeda ostetud raamatukesest lugesime - 10% islandlastest väidavad, et nad usuvad päkapikkude olemasolu. Teine 10% leiab, et päkapikke pole olemas. 80% muigavad selle küsimuse peale ning teatavad, et lugu päkapiku-usust on turistide jaoks välja mõeldud. Samas paludes ükskõik millisel islandlasel lüüa kivi, mida peetakse niiöelda päkapikukiviks, siis jääb kivi kindlalt puutumata. Nii väitis ka müüja, kui küsisime, et kas tema usub. Esmalt teatas ta, et tema isiklikult ei usu aga kivi ta ka ei lööks, kuna siis juhtub midagi halba. 
Mind jäi huvitama Yule Ladside legend ning õhtul võtsin hotellis veidi põhjalikuma uurimise ette. Need salakavalad tegelased on mägitrollide Grýla ja Leppalúði pojad.
Yule Ladse on kokku kolmteist ning erinevalt meist, kellel hakkavad päkapikud käima alates detsembri esimesest päevast, käivad nende Yule Ladsid kolmeteistkümnel ööl enne jõule. Need Ladsid on omaette tegelased - igaüks neist teeb erinevaid krutskeid ja pahandusi. Nende järjekord on järgmine: 
12. detsembril saabub akna taha Stekkjarstaur, puujalgadega pätt, kes varastab lammaste piima. 
13. detsember - Giljagaur, kes peidab end kuristikes ning hiilib lehmakarjade läheduses, et nende piima pätsata.
 14. detsember - Stúfur, kelle sooviks on varastada panne, et sinna kõrbenud toidu koorikuid süüa. 
15. detsember - Þvörusleikir, äärmiselt kõhn tegelane, kes varastab ära kõik ripakile jäänud puulusikad, millega on mõnda sööki tõstetud ja vedelema jäetud ning lakub need üle.
16. detsembri päeval saabub Pottaskefill, kes näppab pottidesse järele jäänud toidu. 
17. päeval peidab Askasleikir end voodi all ning võtab endale kõik sinna jäetud kausid. 
18. detsembril ilmutab end üks riukalikeim Yule Lads, Hurðaskellir, kes armastab mõnuga uksi paugutada. 
19. detsember - Skyrgámur, keda teised Yule Ladsid eriti arukaks ei pea. Nimelt ei tea ta täpselt, et millist pahandust ta peaks ühe Islandi kuulsaima piimatoote Skyriga tegema - kas seda sööma, sellega mängima või hoopis sellega kedagi loopima. 
20. detsember - Bjúgnakrækir, kes vastupidiselt skyrinäppajale armastab võtta ära äsja suitsetatud vorste. 
21. detsember - Gluggagægir, kes armastab lihtsalt aknast piiluda, et saada täpsem ülevaade, mida varastada annaks. 
22. detsember - Gáttaþefur, kes armastab pätsata traditsioonilist Islandi jõululeiba. 
23. detsember - Ketkrókur, vendadest kõige pikem ning kasutab pikka konksu, mille laseb korstnast alla ning varastab selle abil liha. 
Viimasel päeval, jõululaupäeval, saabub Kertasníkir, kellel on suur nõrkus küünalde vastu. Praegusel ajal polegi ehk nii hull, kui see vendadest kõige salakavalam mõne küünlajupi ära viib, kuid ajal, mil küünlad pika polaaröö ajal ainsaks valguallikaks olid, tähendas tema tegutsemine paksu pahandust.
Võtsime sihi sadamalinnakese Siglufjöðuri suunas, kus meid ootas tänane hostel. Et linnani jõuda, tuli läbida kaks tunnelit, mis olid sildade kombel enamasti üherealised. Auto vastu tulemise jaoks saime jääda hetkeks tulekustuti ja telefoniga varustatud peatumispaika seisma. Arvatavasti võitsime tunneleid läbides sadu kilomeetreid. Samal ajal, kui Lauri sõitis ja teised vaadet nautisid, lugesin mina neile raamatut ette. Vilksamisi piilusin ka autoreid ning alles hiljem selgus, et üks kahest välismaalasest, kes selle raamatu jaoks islandlastest tähelepanekuid tegid, oli eestlanna. Raamat ise andis paljudele küsimustele vastused. 

Linna saabudes nägime ees kaunist fjordi kaldal laiuvat asulat, kus pärast õhtusööki ka jalutuskäigu ette võtsime. Linnake mõjus miniatuurselt, majade aiad olid pisikesed kuid kompaktsed. Olen tähele pand, et islandlaste aknalauad on alati ägedalt kaunistatud, samuti on neil palju laternakesi ning paistab, et kuna üle poole aasta on siinmail talv, siis pole mõtet ka jõulutulekesi ära korjata. Liikusime tagasi hostelisse, kus tundusime olevat koos hindudega ainsad külalised, ning läksime magama. Silmi kinni pannes loksusin edasi ning asusin unes vaalavaatlusele.

Friday, July 22, 2016

Neljas ja viies päev

4.päev 

Neljas päev jätkus sama pilve sees, mis õhtul meie ümber laskunud oli. Meie õnneks meid täna vihm ei tervitanud, kuid ka päikest ei olnud. Eilse päevaga lõpes meie Lõuna-Islandi tuur ning suundusime ida poole. Paremal pool teed saatis meid endiselt truu sõber Atlandi ookean ning ees kutsusid meid lumiste tippudega mäed, mida näeb tavaliselt enne filmi algust Paramount productionsi reklaamis. Aeg-ajalt sõitsime üle sildade, mis muuseas on Islandil üherealised, ning nii ületasime liustikujõgesid, mis olid ebaäärast helepruuni värvi. Lisaks lõpututele mägedele saadavad meid juba neljandat päeva igal pool rohtu nosivad ekstreemlambad, kes oma suva järgi teed ületavad. Huvitav nende lammaste juures on ka see, et neid leidub absoluutselt kõikjal, ka kohtades, kus pole mitmekümnete kilomeetrite raadiuses mingit inimasustust. Kuna ilm on täna pilves ja kohati vihmane, siis tuli mul pidevalt uni peale. Esimene sihtpunkt asus hostelist päris kaugel, 140 kilomeetri kaugusel. Selle tee jooksul läbisime ka esimese tunneli, mis meid läbi mäe viis. Maastik on siin võrreldes esimeste päevadega muutunud veel mägisemaks, meid ümbritsevad fjordid. Mäestik näeb välja astmeline ning liustikelt sulav vesi pressib end koskedena välja. 

Jõudsime Djúpivoguri linnakesse ning külastasime kohalikku supermarketit, kus osutusid hinnad hulga kallimaks kui seni käidud poodides. Otsisin juba kolmandast poest soolata maapähkleid, kuid islandlased vist neid ei tunnista. Lauri täheldas, et ta pole poes märganud, et kuskil oleks müügil sigarette. Otsustasime, et leiame ikkagi oma teel ilmselt mõne Bonuse keti poe, mis on Islandil justkui meie Säästukas. Tankisime 5000 ISK-i eest, hoolimata sellest, et paagis oli veel kolmandik kütust. Siin on soovitatav hoida kütusepaak täis, kuna tanklate vahemaad on üsna suured. Kütuseliitri hind on siin veidi üle euro. Djúpivoguri linnas on kahelpool pikka peatänavat ühekorruselised majad. Siin riigis oleme seni näinud väga vähe kahekorruselisi maju, ka mägede juures olevad majad on madalad. Hiljem nägime Egilsstaðiri linnas ka kolme kortermaja, mille ees oli nii muuseas surnuaed, kuid samas oli kõrval hotell, mille ees sõid hobused rahumeeli heina, niiet mitte midagi veidrat. 
Reisi neljas päev kujunes suuresti automatkaks. Maanteed saatis jätkuvalt iga veidikese aja tagant muutuv maastik. Täna andsid meie reisile peamise tooni fjordid. Mina polnud oma elus veel fjordidega kokku puutunud, seega ei teadnud ka seda, mida täpselt oodata. Kõige märkimisväärsem oli Lögurinni fjord, mis oli aukartustäratavalt 2 km lai ja 24 km pikk ning 111 meetri sügavune. Täna oli meil ka esimene kokkupuude kruusateedega. Nimelt tuli meil ületada 532-meetrine mägi, kus jagus kruusateed lausa 19 kilomeetriks. Tee ise oli kohati üsna hirmus, ma ei oskagi täpselt öelda, kas kartsin rohkem kõrgust või võimalust, et vastutulev auto meile kivirahe esiklaasi saadab. Tõenäoliselt viimane variant. Teel kohtasime otseloomulikult lambaid.
Kell oli juba kaugelt üle lõuna tiksunud, kui jõudsime lõpuks oodatud Bonuse poodi, kus varustasime end toiduga. Otsutasime, et kuna kohalik lambasupp on söödud, siis võiks nüüd kalasupi kasuks otsustada. Leidsime vajalikud toiduained ning asusime otsima kohta, kus lõpuks hilise lõunasöögi võiks teha. Sõitsime eelpoolmainitud Lögurinni kaldal ning leidsime puude (!!!) vahel sobiva laua. Parklas oli liiklusmärgi peal kujutatud lohet ning hilisema uurimisega selgus, et selles fjordis elavat Lagarfljótsormurinni-nimeline koletis. Meie küll kolliga kokku ei trehvand, ent Islandi kohta uskumatult palju metsa nägime ära küll. 
Pärast kehakinnitust sõitsime hetkeks läbi kohaliku kirjaniku Gunnar Gunnarsoni majamuuseumist ning otsustasime ka ilma oma neljarattalise sõbrata matkata. Meie tee viis meid veidi maad tagasi Hengifossi kose juurde. Lugedes kirjeldust saime teada, et parklast avanev vaade pole pooltki see, mida kahe ja poole kilomeetri pärast näha saame. Pakkisime end soojemalt riidesse ja asusime teele. Rada oli olenemata korralikust teerajast füüsiliselt üsna nõudlik. Tippu jõudmine võttis meil koos pildistamisega aega veidi alla tunni. Kohale jõudes nägime võimast 118-meetri kõrgust koske, mis langes alla kaljuseintelt, mida on laava oma äraarvamise järgi triibuliseks tooninud. Vaade nauditud, matkasime alla auto juurde tagasi. Siinkohal tuleb kindlasti ära mainida Islandi välitualetid, mis on väga korralikud ning seal on isegi radiaatorid.
Koduteele jõudmiseks ületasime taas koletise fjordi ning märkasime õige pea, et tee viib meid järjest kõrgemale mäe tippu. Nüüdseks oli järgnev pilt juba üpris tavaline - kosed ja lambad. Kuid mida üles poole me jõudsime, seda maagilisemaks muutus kõik meid ümbritsev. Olime justkui lennukiga õhku tõusmas! Endalegi märkamatult olime pilvedest kõrgemal ning võisime ainult aimata, kuhu jäi linn, mille just läbinud olime. Kõik meie ümber oli m ü s t i l i n e. Olime tõusnud nii kõrgele mäe otsa, et nägime liustiku sulamist ja suuri liustikujärvesid, mis alles võtsid ette tee, et kusagil kosena alla langeda. Hiljem selgus, et olime ligi 900 meetri kõrgusel. Ja seal ei olnud ainult meie vaid muidugi ka meie sõbrad sportlambad! Nautisime hingematvat vaadet ning seda momenti illustreerib hästi järgmine olukord: sõitsime mööda maanteed, meid saatmas paksud valged pilved ning järsku ütles ema: “Täitsa perses!”. Selle peale hakkas Lauri naerma, et ta pole kahe ja poole aasta jooksul veel mu ema suust midagi sellist kuulnud.

Kätte oli jõudnud õhtu ning võtsime suuna hosteli poole. Meie ööbimispaik, Seyðisfjörður hostel, asub väikses armsas sadamalinnas. Lauri tegi valmis kalasupi ning suhtlesime kodustega. Proovisime neile edasi anda tänaseid emotsioone, kuid mul on millegipärast tunne, et neid hetki saame ainult meie neli omavahel jagada. Meie toa aknast avaneks ilmselt suurepärane vaade kogu linnale ja seda valvavale hiiglaslikule mäele, kui meid ei embaks taaskord paksud valged pilved. Magamamineku ajaks hakkas akna taga vihm trummeldama. Nüüdseks on see segunenud kaasreisijate nohisemise ja klaviatuuri klõbisemisega. 

5. päev

Viies päev algas minu jaoks sama tegevusega, millega eelmise lõpetasin. Nimelt olin suutnud oma suurima mälukaardi kuhugi ära kaotada. Eelneval õhtul tuuseldasin läbi kogu
oma kohvri, käekoti ja kaamera koti, samuti otsisin kõikvõimalikest kohtadest autos. Kuigi asjade kaotamine on mulle üsnagi loomuomane, siis trotsisin mõtet, et hoolimata Lauri pahandamisest olin tihti kaamera koti luku lahti unustanud. Lohutasin end, et kaks mälukaarti kolmest on endiselt ju olemas. Käisin pesus ning nautisime lõpuks ka läbi akende paistvat linna vaadet. Õhtusöögi ajaks oli linnale langenud valge pilveloor, kuid hommikusöögi ajal aknast välja vaadates paistis sadam, kuhu oli just maabumas suur laev. Uurisime välja, et laev oli tulnud Fääri saartelt. Hostelit, kus me viibisime, pidasid vanema generatsiooni hipsterid. Armusin elutuppa jäägitult olenemata sellest, et armastan pigem enda ümber rahulikke detaile ning nemad olid oma hosteli erinevate esemetega, mis esmapilgul kokku ei käi, üle küllanud. Samas moodustas see mõnusa kooskõla. Pakkisime taas oma santlaagri kokku ning asusime teele.
Juba teist päeva järjest asus meie esimene sihtpunkt ööbimispaigast üle saja kilomeetri kaugemal. Ületasime taas täitsa-p#rses-mäe, kuid seekord päris pika autodekolonni järel. Kui eelmisel õhtul oli meie ümbruses vaid mõni üksik auto, siis seekord mõjutas ilmselt äsja saabunud laevatäis autosid. Vastukaaluks autode rohkusele oli hommikul mäe otsas tunduvalt vähem pilvi kui möödunud õhtul. Laskumisel mattusime endiselt justkui lumetormi alla. Saabusime juba tuttavaks saanud Egilsstaðiri linna. 
Tee peal sattusime järjekorde kose juurde, kus tegime põgusa peatuse ja ema sai kose taustal oma kahvlitega mängida. 


Tundes juba üsna hästi Murphy seaduseid leidsin, et targem oleks linnakeses leida mõni pood, kus müüakse mälukaarte. Soetasin 2000 ISKi eest 16gb mälukaardi ning hingasin paar grammi kergemalt kui hommikul. Põikasime läbi turismiinfopunktist ning sisestasime GPS-i Vopnafjörðuri linna. Enne auto käivitamist palusin Lauril ka oma jope taskud üle kontrollida ning loomulikult pidas paika Murphy seadus ning nüüd jäädvustan Islandit nelja mälukaardi peale.
Ausaltöeldes on meil veidi segadus, milliseid sihtpunkte linnadeks ning milliseid küladeks liigitada. Ilmselt saab linnaks nimetada neid kohti, kus lisaks toidupoele asub ka Vínbúðin ehk alkoholipood. Alkohol on siin üüratult kallis. Huvitav ja intrigeeriv fakt on kindlasti see, et aastani 1989 oli Islandil üle 2,25% õlu täiesti illegaalne. Islandi baariomanikud olid aga kavalad ning pakkusid võlts õlut ning segasid legaalset 2,25% õlut viinaga pooleks. Hetkel ongi kõige kangem alkohol, mida toidupoest leida, 2,25%-ne, kuid meie pole sedagi ühestki leidnud. Siinsed alkoholipoed, mida on terves riigis kokku 50, kuuluvad riigile ning on olenevalt piirkonnast enamasti 2-10 tundi päevas avatud. Mitmed allikad väidavad, et islandlased ise on kõvad pidutsejad, kuid seda üksned nädalavahetustel ja eriti pärast palgapäeva - nädala sees joojat pidavat peetama alkohoolikuks. Ma küll ei tea islandlaste palganumbreid, kuid ma usun, et nädala sees napsutamine hakkaks pigem liigselt rahakotile kui maksale.
Igatahes asusime me lõpuks Vopnafjörðuris ning tahtsime pärast pikka sõitu end sirutada. Kõndisime linnas ringi kuni leidsime Islandi muusikutele pühendatud muuseumi, mis oli taaskord külastajatele tasuta. Muuseum ise meile erilist pinget ei pakkunud, kuna kõik tekstid olid islandi keeles. Pidasime lõunat ning liikusime edasi.
Järgmisesse punkti, Þórshöfn linna oli taaskord pikk maa. Þórshöfn on oma nime pärinud Norra jumalalt Thorilt. Nimetatud linn asus Põhja-Islandil, seega olime ka oma Ida-Islandi tiiru lõpetanud. Põhja jõudes hakkas maastik muutuma.
Kui seni olime harjunud lõputute mägede, fjordide ja liustikega, siis nüüd paistis auto akendest üpriski lauge ja ausaltöeldes igav maapind ning Atlandi ookeani asemel mühisesid kaldasse Norra mere lained. Pärast sööki tuli mulle loomulikult uni peale ning jäin suikuma. Vahepealne kaljudest ümbritsetud rannik jäi teiste kaasreisijate silmadele. Selleks ajaks, kui mina silmad lahti tegin, olime taas jõudmas kruusateele. Sel korral oli tegu vastikult porise rajaga. Teel kohtasime ka parajasti tööpostil olnud teetöölisi - üks töötas ja teine pikutas. Sellist pilti oleme me ka mõni päev varem kohanud, kus inimesed, kes ilmselt parajasti tööd peaksid tegema, on hoopis maas siruli. Mõne aja möödudes saabusime Þórshöfni ning meie ainsaks sihtpunktiks sai kohalik pood. Kuna pidasime õigeks Egilsstaðiris poodi mitte minna, siis pidime kohalikku külapoodi minema (jep, see oli küla, kuna seal puudus Vínbúðin). Leidsime, et 650 ISK-i ehk 5 eurot 10 muna eest on palju ning kuna muid toiduaineid meil otseselt nagunii vaja polnud, siis võtsime suunaks Kòpaskeri, kus asus meie hostel. 
Teel Kòpaskeri hakkas maastik taas kergelt mägisemaks muutuma. Väiksed künkad asendusid kõrgete mägedega ning tõusudel kohtusime piimvalgete pilvedega. Rannikul oli märgata mere poolt kaldale uhutud palke. Kuigi fossiilid viitavad sellele, et 5-15 miljonit aastat tagasi kattis Islandit suures osas mets, siis sel ajal, mil siiamaile esimesed asukad tulid, raiuti ja põletati maha üüratu hulk metsa, et tekitada võimalikult palju põllumaad. Põllumaa oli oluline siin kasvatavatele lammastele, kes muidugi ka rõõmsalt kõik uuesti kasvusoovi näitavad puuhakatised nahka pistsid. Õnneks on nüüdseks ikkagi juba siin-seal metsa näha ning mõnes Islandi piirkonnas ei peagi ainult kivipeatuseid tegema. Praeguseks on neil juba mõnigi mets, mida uhkusega turistidele näidata.

Külla sisse jõudes oli meist paremal põld, mis oli täis hernehirmutiselaadseid kujusid. Kaks meist leidsid endale sealt ka kavalerid.




Hostelis ootas meid tore omanik, vanem meesterahvas, kes paistis olevat melomaan. Elutoa seina kattis peale reisiraamatute väga suur hulk nii CD- kui ka vinüülplaate. Käisime külapoes ning ostsime siiski ligi viieeurose munakarbi ja tegime väikse tiiru ka Kòpaskeri linnas Jalutasime mere kaldal, uurisime vingeid augulisi kive. Tagasiteel jäime ka lindude rünnaku alla, mis oli lõppkokkuvõttes päris naljakas. Pärast sööki jalutasime ka teise suunda ning ka sealsed linnud leidsid, et nende territooriumile me ei sobi. Õhtu lõpetuseks mängisime veidi Dobblet ning taaskord lõpetan oma päeva tunduvalt hiljem kui toakaaslased. Vaatan avatud aknast paistvat rohkem hilisõhtut meenutavat ja tänan jumalat, et Islandil sääski pole.

Wednesday, July 20, 2016

Islandi esimesed kolm päeva

  1. päev

Alustasime oma reisi laupäeva öösel veidi pärast kella üht. Leor viskas meid Tallinna lennujaama ning juba lennujaama ees kohtusime oma neljanda reisikaaslase Reedaga. Kuigi mina ja ema olime veidi autos maganud ja Lauri oli ööläbi üleval olnud, siis olime kell neli check in-i tehes üllatavalt erksad. Minu sees oli tekkimas juba kerge ärevus, kuna tegemist oli minu esimese lennureisiga. Pärast turvakontrolli läbimist olesklesime veidi oma värava läheduses diivanitel ning väsimus hakkas järjest enam võimust võtma. Värava avanedes suundusime lennukile ning pean tunnistama, et esimene pilk lennukile oli kerget pettumust tekitav - lennuk nägi välja nagu tavaline buss, ainult väiksemate akendega. Ootasime starti ning asusin väga tempokalt nätsu närima, kuna oli meeles, et kuumaõhupallil läksid kõrvad kiirelt lukku. Tõusmise hetkeks surusin küüned Laurile kätte ning õhus me olimegi. Kuna esimene lend oli Helsinkisse, siis sain tunda ainult tõusmise ja praktiliselt kohe maandumise rõõmu, kuid ilmselt oli see hea, sest lennuk oli väike ning ebamugav ja kilises-kolises igat pidi. 
Jõusime Helsinkisse ning jäime pooleldi uimas oma uut lendu ootama. Õnneks reisis meie pagas iseseisvalt edasi ning tuikusime väravate avanedes märksa korralikuma lennuki peale. Lennuki istmed olid kordades mugavamad ja suuremad ning kõigil, kel silm lahti püsis, oli võimalik filme ja muud sellist vaadata. Praktiliselt hetk pärast istmele maandumist vajusid mu silmad kinni ning avasin need alles pooleteise tunni pärast, kui olime juba 11500 meetri kõrgusel lõputu päiksepaiste käes. Teised rääkisid, et lennuki tõus tundus justkui raketiga taevasse lendamine, kuna mingi hetk oli tunne, et lennuk on püstloodis. Pilvede peal oli imeline, nüüd nägin ka oma silmaga, et tegelikult on kogu aeg päike väljas, lihtsalt meie seda pilvede tõttu ei näe. Mõne aja möödudes hakkas paistma maismaa ning saime heita esimese pilgu juba lumemütsidega vulkaanidele. Juba siis mõistsin, et see maa, kuhu lähima poole tunni jooksul jala asetame, on midagi täiesti muud, mida meie silmad varem näinud on - keegi oleks justkui maapinnalt muru- ja mullakihi maha kraapinud ning jätnud alles sügavad kraatrid, lõputud jõed, suitseva maapinna. Jäime põnevusega ootama.
Lennuk hakkas kõrgust kaotama ning läbisime mitu pilvekihti, kuni viimaks silmasime taas maismaad, sel korral mitmed kilomeetrid madalamal. Meid hakkas tervitama päiksepaisteline Keflavik. Teraslind maandus graatsilise mütsuga ning olimegi Islandil. Lennujaamas esimesed selfied tehtud, suundusime oma rendiauto järgi. Kuna seljataga oli minul vaid maksimaalselt kahetunnise ja Lauril olemata unega öö, siis oli peas kerge uduvine ja pohmakalähedane tunne, seega seisime üsna kannatamatute ning räsitud nägudega järjekorras. Auto, mille pidime kümneks päevaks endale saama, oli Scoda Octavia Station 4x4, kuid meil vedas ning rallime ringi hoopis Subaru Foresteriga. Pakkisime oma sada kilo pagasit ja iseenda peale ning sisestasime Offline map-i oma esimese sihtpunkti, milleks oli Blue Lagoon. NB! maps.me rakendus töötab siin üsnagi laitmatult, mis võimaldas hoida kokku 150-eurose GPS-i rendi. Enne sihtpunkti jõudmist tegime ka esimesed pildipeatused ning imetlesime järjest kasvavaid mägesid ja lõputut tühjust - mitte ühtegi maja, mitte ühtegi puud. Pildid tehtud, naasime teele.


 Blue Lagooni puhul on tegu ühe Islandile omaseima turismiobjektiga, kus on müstiline sinine vesi, mis on geotermaalelektrijaamast üle voolanud veena kogunenud laava vahele. Meie piirdusime lühikese jalutuskäigu ja hunniku piltidega.
Kuna teadsime, et päevane programm on veel pikk ning kontides oli tegelikult sees tõeline väsimus, siis seadsime oma sihi edasi järgmisesse punkti, milleks sai Krysuvik. Seal ootas meid ees kuumavee- ja mudaallikate ala, kus saime ka kõrgele mäe otsa seigelda. Poole mäe peal andis mu mälukaart saba ning lõpuks nautisin vaadet ka ilma kaamerasilmata. Kuna see oli alles meie esimene tõus, siis võttis ka see meid juba hingetuks ning seda mitte meie vastupidavust silmas pidades. All podisesid kuumaveeallikad, millest osad sülitasid aeg-ajalt halli muda välja ning taamal paistis kaunis sinine järve. Ronsime taas mäest alla ning sõitsime Strandarkirkja poole, kus meid ootas meremeestele pühendatud kirik. Parklas sai Lauri lõpuks silma veidikeseks kinni panna ja meie tegime väikse tiiru kirikus ning imetlesime Atlandi ookeani. 
Kiriku juurest sõitsime väiksesse 1700 elanikuga linnakesse ning seal käisime ka poes. Olime kaasa võtnud päris arvestatava koguse toitu, millest enamik oli minu kahjuks pakinuudlid, seega rõõmustasin poes tomatit nähes rohkem kui ma oleksin oodanud. Islandil on tegelikult hea poes käia, kuna nende rahaühikuks oleva islandi krooni tegelikust kursist pole meil äpset aimu ning seega ei oska poes päris realistlikult mõelda, eriti kui poe lõpparve oli 3685 ISKi. Samuti oli Subways veider maksta 900 ISKi nelja topsi kohvi eest. 
Meie tee viis meid Thingvelliri rahvusparki. Sealne parkla oli esimene koht, kus pidime midagi nö turismiobjektide vaatamise eest maksma ning seda tegelikult ka kõigest parkimise eest (500 ISKi). Mõnes paigas olen silmanud kohta, kuhu saab objekti hooldamiseks raha annetada, kuid pileti raha ei oota käsi pikal keegi. Selles rahvuspargis, mis asus Islandi suurima loodusliku tekkega järve kaldal, saime tutvuda Islandi ajalooga ning samuti kõndida lõhes, mis asub Põhja-Ameerika ja Euraasia mandrilaamade vahel. Thingvellir pakkus imelisi vaateid ning infotahvlitel saime teada, kuidas seal loodi 930.aastal Islandi parlament ning mil viisil seal nii mehi kui naisi hukati. Muuseas, meestele ja naistele olid ette nähtud erinevad karistused. Rahvuspargis seiklemine võttis omajagu aega ja suurema osa meie järejejäänud jõust. Suundusime ööbimispaika Laugarvatnisse.
Jõusime oma hostelisse ning meid tervitas kõva kärsahais ning pisike tumedanahaline tütarlaps. Saime kätte oma võtmed, heitsime pilgu tuppa ning ka kööki, kus üks sakslane oli just oma pitsa mustaks kõrvetanud. Köögis oli olemas kõik vajalik ning üsna pea olime ka ise neljakesti tatrapudru keetmise ja hakkliha praadimisega ametis. Kõhud täis ning saatsime oma esimese päeva Islandil õhtusse. 

2.päev

Teisel päeval tervitas meid taas päike, mis siin tegelikult praktiliselt ööpäevaringselt horisondist allapoole ei lähegi, kuna hetkel on Islandil polaarpäev. Ilm oli Islandi kohta niivõrd soe, et ilmselt kui poleks tegu olnud esmaspäevase päeva, oleks kõik 300 000 mägedepoega Atlandi ookeanis suplemas, kuna sel päeval olnud 20 soojakraadi on Islandi jaoks vist kõva kuumus. Kui esimesel päeval olime üsna hambuni riides ning mõjusime kohalike ja paljude teiste turistide hulgas võõrkehana, siis nägi teise päeva hommikul Island ka veidi rohkem meie paljaid käsivarsi ning ema pani igaks juhuks isegi lühikesed püksid jalga. Meie esimeseks sihtpunktiks sai Geysir, kus tutvusime kõigi geisrite ristiisaga, kes ise küll juba pikemat aega teenitud puhkusel on, kuid ümbruskaudsed ametivennad sülgasid pidevalt vett ja auru ning külvasid turistid aeg-ajalt veega üle. 
Geysri juures vaatasime sisse ka kohalikku poodi, mis oli ülivingelt sisustatud. Kuna ka teine päev ei erinenud kultuuriprogrammi tihedusega esimesest, siis ronisime uue vallutatud mäe otsast alla ning suundusime Gullfossi, ühe Islandi võimsaima kose juurde. 
Imetlesime koske igast võimalikust vaatepunktist ning taaskord võttis looduse suursugusus meid sõnatuks. Pildistasime ja filmisime isu täis ning tundsime, kuidas kõhus laiutas tühjus. Lugesin, et Gullfossi juures on toidukoht, kus saab kohalikku lambalihasuppi. Supi hind ümberarvutatuna tuli kuskil 20 eurot, kuid arvestades, et oma kaussi sai lõpmatuseni uuesti täita, ei tundunudki see lõpuks eriti palju. Lambalihasupil, mis oli reaalselt ülimaitsev, oli suur erinevus Eestis pakutavate suppidega - kausis lusikat liigutades märkasin mõnda üksikut kartulit, porgandit ja kaalikat, veidi kapsast ja tohutust kogusest lambaliha tükke. Noormees, kes meid teenindas, lubas, et me tuleme veel selle supi pärast siia tagasi ning teist supikaussi lõpetades ei kahtlend selles meist keegi.
Sel päeval oli meil plaanis veel kaks koske. Seljandfossi 40-meetrine kosk pakkus meile võrratu vaate kosest ja vikerkaarest nii kose eest kui ka tagant. Kose juures kuulsime ka esimest korda eesti keelt, kuna samaaegselt oli saabunud ka suur eestlaste grupp. Päev erinevate vaatamisväärsuste juures möödus uskumatult kiiresti ning asusime oma ööbimiskohta otsima.
“Kodu” poole sõites leidsime puhtjuhuslikult tee ääres laiuva Eyjafjallajökulli vulkaani, mis 2010. aastal kõvasti nii Islandil kui ka Euroopa õhuruumis pahandust tegi. Ausaltöeldes poleks me seda eristanud, kui Reet teel asuvat silti poleks lugenud, kuna siin on kõik mäed meeletult kõrged ja meenutavad kõik vulkaane.
Meil läks hästi, kuna päeva viimane kosk asus meie hosteli kõrval. Otsustasime esimesena süüa teha ja kõhud täis paakida, mis osutus lõppkokkuvõttes väga heaks ideeks, kuna pärast meie üsnagi hilist õhtusööki oli suurem turistidehord Skogari kose juurest ära läinud ning kui välja arvata mõned üksikud uitajad, siis oli kosk ja kogu ümbruskond meie jagu. Kõmpisime kose kõrvalt trepist üles ning ronisime üle aia. See oli üks imelisemaid jalutuskäike, mille olen üldse elus ette võtnud. Iga sammuga jäi selja taga laiuv Atlandi ookean kaugemaks, kuna soov näha veel ja veel ja veel rohkem viis meid aina kõrgemale ja kaugemale. Meist vasakul mühises kosk, paremal laiutas mäenõlv. Jõe aukartust saatev vool kutsus meid edasi ning endale märkamatult oli saabunud öö. Meid see iseenesest ei heidutanud, kuna oli umbes sama valge nagu Eestis õhtul kell seitse. Üks kõige kummalisemaid asju siin Islandil, mille üle me murrame pead ilmselt seni, kuni saame mõne kohalikuga vestelda, on lambakasvatus. Eelpoolmainitud lambalihasupis olid ilmselgelt erilised neljaveolised sportlambad, kuna siinsed lambad turnivad sõna otseses mõttes mööda mäenõlvasid. Loodame lahendada müsteeriumi, kas ja kuidas need lambad sealt mäe otsast ka kunagi alla tulevad. Jälgisime kogu matka aja kaht lammast, kes turnisid reaalselt üüratu mäe keskpaigas ning asusime uuesti kodu poole teele. Ümberpöörd tuli raske südamega, kuna soov saada teada, mis ootab järgmise iga käänaku taga, oli suur. Tuppa jõudes oli tunda, kuidas jalad pikast päevast all värisesid.


3. päev

Kolmandal päeval pea aknast välja pistes tabasid mind piisad ning kahjuks need ei pärinenud kõrvalasuvalt koselt. Island plaanis täna meile näidata oma tusasemat poolt. Pesime, sõime, pakkisime ning asusime teele, et näha, kui must on must rand. Vahemärkusena tuleb mainida Islandi vett, mis on suurepärane nii joomiseks kui ka pesemiseks. Kõigis hostelites ning ka turismiatraktsioonide juures on kraanide juures sildid, mis kutsuvad inimesi kraanivett tarbima, kuna siinne vesi on küll kohati veidi võõra lõhnaga kui imeliselt puhta maitsega allikavesi. 
Teel saatis meid saatis meeletu tuul. Islandi üsna laitmatutel asfalteedel oli tunda, kuidas meie Subaru tuulele vastu punnis. Jõudsime esimesse peatuspaika ning välja astudes oli tunda, kuidas tuul meid hea meelega ise edasi kannaks. Pakkisime end soojemalt riidesse ning läksime tuult trotsides lühikesele teerajale. Samm sammult oli näha kauguses kõrguvat sulavat liustikku, mis oli justkui kellegi poolt söepliiatsiga joonistatud. Tegime liustiku ees mõned pildid ja videod ning liikusime edasi teadmisega, et täna ootab meid nagunii veel üsna mitu kokkupuudet liustikega ees. Võtsime suuna Dyrhólaey ranna poole. 

Saabusime tuulisesse parklasse ning asusime ilmastikku trotsima - tõmbasin selga kasvuhoonet meenutava vihmakeebi, seda rohkem kaamera kui enda kaitseks. Rannaäärse kalju äärde oli kogunenud suur hulk rahvast ning kohale jõudes oli näha Islandi rahvuslinde, kelleks on lunnid - tuvist veidi suuremad pingviini ja papagoi hübriidid. Püüdsin mõne neist pildile ning pärast seda otsustasime uuesti teele asuda, kuna lähedal asus rand, kuhu saime jalutama minna. Meie õnneks oli sealne rand veidi tuulevaiksem ning saime rahulikult imetleda nii musta liivaga randa kui ka massiivseid kaljusid, mis nägid välja justkui hiidkotka sulestik. Lummatud kaljudest, mustast rannast ning mässavast ookeanist jätkasime oma teed, kuna järgmine sihtpunkt asus ligi 130 kilomeetri kauguses. Pikki kilomeetreid saatis meid kahel pool teed laiuv kivistunud laava väli, mis ujutas 300 aastat tagasi suure maa-ala üle, millest on nüüdseks jäänud tunnistuseks samblaga kaetud kivimid. Pidasime lõunat ja suundusime liustike jahile. Autosõit, mis pakkus ka eelnevatel päevadel imelisi vaateid, muutus järjest köitvamaks, kuna taamal hakkasid paistma lumemütsidega mäed. Teadsime, et tänane päev viib meid lähemale Vatnajökulli liustikele, mis on samuti üheks Islandi firmamärgiks. Peatusime Skaftafelli rahvuspargis, kus suundusime 5-kilomeetrisele suurte tõusude ja uhkete koskedega rajale. Rada ise oli tähistatud märgiga “easy”, kuid oli sellest hoolimata pingutustnõudev, samas oli ka vaade nagu filmis. Kell oli armutult õhtusse jõudnud ning hoolimata sellest, et mul oli pähe võetud idee näha lund ja jääd väga lähedalt, suundusime liustikke vaid kaugelt silmates uuesti rahvuspargi külastuskeskuse poole. Sellel teel ümbritsesid meid ka puud, mis siin saarel küll üldiselt defitsiit on, kuid kohati meil üle pea ja enamasti mööda maad roomavad väiksed kased saatsid meid terve matka jooksul. Kuna olime selleks ajaks juba päris väsinud, siis otsustasime veel viimase peatuspaiga üle vaadata ning veidi kaasa võetud kirjandust uurides selgus, et päeva viimane sihtpunkt on just täpselt see, mida mina olin oma peas ette kujutanud - Jökulsárlóni laguun. Tegemist on taaskord ühe Islandi must stop sihtpunktiga, mida võib näha kahes Bondi-filmis, Tomb Rideris ja ka Batmani filmis. Elavnesime ja sõitsime ootusärevalt Atlandi ookeani poolt saadetuna mööda imelistest liustikest. Siis nägime me midagi, mis võttis meid kõiki keeletuks. Imeline jääkülm laguun kauni sinise veega, kuhu liustik aeg-ajalt suuri jääkamakaid sisse poetab. Sel hetkel tundus, et aeg on lõpetanud kiirustamise ning siin paigas sellel maamunal on kõik seisma jäänud. Vee pinnalt peegeldusid mäed ning suured liustikelt alla sulanud jäätükid seisid tardunult ühe koha peal. Olime Lauriga tunnistajaks, kuidas esmalt üks pisem jäätükk otsustas end ümber pöörata ning kaugemal tegi sama ka märksa suurem kamakas, mis lõi kõik ümbritseva kõvasti liikuma. Jalutasime järve kaldal ning jäädvustasime kõike nii kaamerasse kui endasse. Hetk pärast seda kui tundsime, et on aeg asuda tänast koduteed otsima, hakkas taas sadama. Arutlesime, et tegelikult on ilm olnud meie vastu ka tänasel päeval üsna armuline, kuna Islandil võib absoluutselt kõike oodata. 
Saabusime Vagnsstadiri hostelisse, mis asub ookeanist vaid pooleteise kilomeetri kauguses. Plaanisime veel enne magamaminekut võtta ette retke ookeani juurde, et seal kaasa võetud kohalikku õlut proovida. Pärast sööki võttis keha üle suur väimus. Selleks hetkeks, kuna seda postitust lõpetasin, olid õhtul veel mägede tippe ümbritsenud pilved matnud kogu küla endasse, jättes meie kohale kõrguma vaid uhked mäed.