Kuues ja seitsmes päev

6. päev

Reisi selgroog sai murtud. Alustasime oma reisi teist poolt rahulikust Kòpaskeri külast, kus asus meie hostel. Päev algas nagu iga teine - söök, pesu, pakkimine ning tänanud oma host’i asusime taas teele. Meid ootas ees uus päev Põhja-Islandil. 

Päeva esimeseks sihtpunktiks sai Ásbyrgi. Kohale jõudes leidsime eest 3,5 km pikkuse hobuserauakujulise kanjoni. Kuigi teadlaste järgi on see looduse ime tekkinud liustike üleujutuste tõttu, siis meile meeldis palju rohkem lugu Norra mütoloogiast, mille järgi on tegu Odini kaheksajalgse hobuse Sleipniri kabjajäljega. Kanjonis voolas läbipaistva veega jõgi, kus meile vähemalt minu arvates päris suur jõeforell vastu ujus. Turnisime veidi vaateplatvormidel ning liikusime mööda matkarada tagasi auto juurde.

Järgmiseks sihiks sai Dettifossi kosk, mida peetakse üheks ilusaimaks ja võimsaimaks terves Euroopas. Plaanisime läheneda kosele ida poolt, kuna läänepoolse vaate pidi varjama kosest tulevad veepritsmed. Teel libisesid meist mööda taas järjest kasvavad mäed. Kui vahepeal tundus, et maastik on muutumas laugemaks, siis kilomeeter kilomeetri haaval kasvas maa taas mägisemaks. 

Dettifossini viis meid kruusatee. Ühes eelnevas postituses mainisin, et kruusatee on minu jaoks paras nuhtlus, kuna tunnen lendava kruusa suhtes veidi muret. Kiirusepiirangud on alfalteeritud ja kruusakattega teedel erinevad - asfaldil 90 ja kruusal 80 km/h. Selgeks sai see, et kui kruusateel 75km/h sõidad, siis jääd sa taganttulijale ette ning pead leppima kivirahega. Tundsin, kuidas sees ärritus kasvas, kuna möödujad ületasid päris kõvasti kiirust. Parklasse jõudes vaatasin auto üle, mis õnneks paistis kriimuvaba, kuid otsustasin siiski parklas möödujatele mainida, mis saatus meid tabas. Üllatuseks oli tegemist saksa vanapaariga, kellel kose juurde maru kiire oli. Tuleb tunnistada, et kuna nüüdseks oleme näinud juba väga mitmeid koskesid, siis Euroopa võimsaim meis erilist vau-efekti ei tekitanudki. Vaatepilt oli siiski aukartusttekitav ning samuti ka meid ümbritsev võimas kanjon.

Tee järgmisesse sihtpunkti Myvatni järve kaldale kulges justkui mööda kuumaastikku, millel laiusid kaunid lupiiniväljad. Lupiinid, tunduvalt lopsakamad kui Lõuna-Islandil, olid hõivanud vee tehtud teerajad, kus ilmselt kevaditi suurvesi alla voolab. Mäes olevad sügavad vaod olid kauni lillaka tooniga. Ilmselt oli vesi võtnud mägedelt ka skalbid, kuna enamuse mägede küljest oli vesi tipust suured tükid pinnast ära viinud. Taamal paistsid kaunid lumiste tippudega mäed. Olime vaatest lummatud, tegime mõned pildid ja videod ning suundusime edasi. 

Teel Myvatni järve äärde möödusime Namaskarðist, mis on endine kaevandus, kus praeguseks saab näha vägevaid mudamülkaid ja kuumaveeallikaid ning tunda lõikavat väävlihaisu. Mul läks veel õhtulgi pilte vaadates süda pahaks.

Jõudsime seal ligi kümme minutit ringi vaadata, kui hakkas kõvasti vihma sadama. Jooksime autosse ning suundusime Myvatni järve kaldal asuvale Reykjahliði linna. Linnas käisime poes ning külastasime kohalikku kirikut, millega käis kaasas huvitav lugu. Reet teadis rääkida, et mainitud vulkaanipurske ajal kirikuõpetajaks olnud Jon Steingrimsson oli esimene, kes tegi märkmeid vulkaani käitumise kohta.1783. aastal toimunud purske ajal kogus Steingrimsson külarahva kirikusse kokku ning asuti ühiselt palvetama. Vulkaanist pursanud laava jäi imekombel seisma mõned vaid meetrid enne kirikut. Selle tõestuseks nägime kiriku hoovi ees laiutavaid laavavalle.

Dimmuborgir, mis sai meie järgmiseks sihiks, on kivistunud laavatükkide väli. Otsustasime läbida sealse matkaraja, mis oli ääristatud Islandi mõttes ilmselt päris kõva kasemetsaga (loe: kidurad kased). Meid ümbritsenud laavaskulptuurid paistsid justkui musta lossi varemed, mis moodustasid labürinte. Taamal paistis ka vulkaan, mis ilmselt aastasadade eest selle sama laava välja sülgas. Tundus, et nimetatud vulkaani otsa oli võimalik ka ronida, kuid meie seda kahjuks ei teinud. Parkla juures olnud infostendid väitsid, et sealsetes laavakoobastes elavad ka islandlaste jõuluvana aseained - Yule Lads. Meie neid küll ei näinud, kuid suvisel ajal pididki need tegelased end koobastes peitma. 

Meie reis nägi sel päeval ette veel kokkupuuteid vulkaaniga. Suundusime Krafla vulkaani juurde, mille läheduses asuva Viti kraatri suudmele oli võimalik ronida. Kraater oli täitunud kauni taevasinise veega. Äsja sadanud vihm oli kraatri äärde viiva tee korralikuks mudamülkaks muutnud, pidime pärast vaeva nägema, et jalanõud enamvähem puhtaks saada. Krafla juures asus ka geotermaalelektrijaam, mis haises sama hirmsasti nagu eelmainitud Namaskarði mudamülkad. Aastatel 1975-84 toimusid Krafla põlengud, mis pärssisid nimetatud elektrijaama ehitamist ja lükkasid seda kümne aasta võrra edasi. Koduteel nägime veel kraatreid, mis on tegelikult niiöelda pseudokraatrid. Need ebakraatrid on tekkinud üle soise ala voolanud kuuma laava sisse tekkinud õhumullide lõhkemise tagajärjel. Ausaltöeldes olid need üsna igavad, kuna vinge mägise maa asemel ümbritsesid meid korralikult niidetud künkad. 

Põhja-Island paistab olevad tunduvalt viljakam ning lopsakam kui ida ning lõuna. Meie ümber laiutavad põllumaad, leidub hulga metsa ning nägime isegi üht viljapõldu. 

Meie tee viis meid tasapisi taas kodupoole. Ausaltöeldes on see igaõhtune kodude vahetamine päris mõnus vaheldus. Nii saab päris hästi välistada selle, et ühes kohas liigselt paikseks muutuda. Samuti oleme nii kohtand mitmeid erinevaid inimesi, kellega muidu ehk niimoodi ühe katuse alla magama ei satuks. Sel ööl majutas meid hubane Bergi hostel. Loodus meie maja ümber oli taas maagiline ning tegime pärast õhtusööki väikse jalutuskäigu ning jäime põnevusega uut päeva ootama.

7. päev

Reisi seitsmendal päeval kohtusime taas USAs elavate hindudega, kellega Lauri esimesel päeval hostelis tuttavaks sai. Naljakas oli see, et nende esimeseks küsimuseks oli “So you guys are making tatar again this morning?”. Nimelt oli meie esimeseks õhtusöögiks tatar, mis nagu soolata maapähklidki siin täielik defitsiit on (tegelikult seda praktiliselt polegi). Mina sõin hommikuks chia seemneid kookosega ja teised putru ning ka siis ei jõudnud hindud ära imestada, kui tervislikud me oleme. Meie muidugi isekeskis muigasime, et ilmselgelt nad ei näe, millist jama me tavaliselt autos lõuna ajal sööme. Samas on meie toidulaud tegelikult siinsete kallite toiduainete kohta siiski üpriski tervislik, kuigi päris nii palju värsket kraami siin ei osta, kui kodus. Hommiku- ja õhtusöögid valmistame hostelite köökides, seega vähemalt kaks toidukorda päevas on tõepoolest korralikud ja soojad. 

Hindud, kes olid tõeliselt sõbralikud ja suhtlusaltid uurisid, kust me pärit oleme ja millega tegeleme. Ema ametist kuuldes hakkasid muidugi kõigil kõik kohad kohe tuikama ning ega emagi aitamast ei keeldunud. Tegelikult oli seda väga äge vaadata, kuidas äkitselt vanal põdejal kõik inglise keelega seotud hirmud justkui peoga pühitud olid ning kõik abivajajad said läbi muditud või teibitud. Sel ajal kui meie asju pakkisime, oli ema juba oma helihargid samuti väljanäitusele toonud. Leidsime, et edaspidi peame hostelites ema elutuppa koos suure sildiga “WILL WORK FOR FOOD” istuma panema. Lõpuks pakkisime end kõik koos autosse ning suundusime Goðafoss ehk jumalate kose juurde.Kohale jõudes leidsime eest tõeliselt ilusa kose.

Tegemist ei olnud Islandi mõttes märkimisvääselt suure kosega, kuid sealt voolav vesi oli puhas ning sinine. Islandi saagade järgi otsustasid islandlased 1000. aastal võtta omaks ristiusu ning selle märgiks viskas Þorgeirr Ljósvetningagoði, kes oli sel ajal põhimõtteliselt riigi tähtsaim nina, sinna koske Norra jumalate kujud. Pärast seda saigi kaunis kosk endale nimeks Jumalate kosk.

Seitsmes päev viis meid Eyjafjörðuri-nimelise fjordi kaldal asuva Akureyri linna kaldale. Kui siiani oleme sattunud väikeste, maksimaalselt  2000 inimesega asulatesse, siis Akureyri puhul oli elanike arv lausa 16 000. Islandlased ise nimetavad seda linna põhjapoolseks pealinnaks. Linna saabudes saatis meid vihm, mis oli meid tegelikult juba hommikust saati kimbutanud. Olin veidi murelik ja tusane, kuna minu sooviks oli sel päeval kindlasti vaalavaatlus ette võtta. Käisime Bonuses ning täiendasime toiduvarusid ja otsustasime vaalavaatluse punktist läbi minna, et uurida, kas nad sellise ilmaga väljuvad. Ilmal iseenesest väga viga ei olnudki - üldiselt oli selline veidi ebameeldiv uduvihm, kuid kohati tulid ka tugevamad vihmahood. Ilmaga on siin üleüldiselt naljakas, kuna olle s ühel pool mäge võid sattuda jõhkra duši alla, kuid üle mäe jõudes tuleb end särgiväele võtta, kuna ilm on lihtsalt nii soe. Kuid vaalavaatluspunkti teenindaja teatas minu rõõmuks, et selline kergelt sombune ilm on vaaladele just meelt mööda. Tasusime oma piletite eest, mis olid üsna krõbedad, kuskil 80 eurot nägu ning asusime kolmetunnisele vaalavaatlusretkele. Laeval oli inimesi 30 ringis. Ronisime esimese asjana siseruumi vihma eest peitu ning õnneks leidsime ka suured vihmamantlid. Mõne aja pärast otsustas õnneks ka vihm raugeda. Liikusime ootusärevalt mööda fjordi edasi.

Meie reisi juhtinud kaunis Islandi naine rääkis esmalt, mida turvalisuse osas silmas pidada. Järgnevalt selgitas, kuidas täpsemalt vaalasid märgata ning kuna tema jälgis toimuvat binokliga ning kapten kajaloodiga, siis ka seda, mis moodi tema meid õigesse kohta vaatama suunab - kella kaheteistkümne, kolme, kuue jne suunas.

Teel libisesid meist mööda külad, mille kohta giid samuti rääkis. Meist vasakul nägime 1937. aastal ehitatud kalavabrikut, mis oli tol ajal Euroopa suurim. Peamine vabriku kala oli heeringas, kuid samuti ka haikala, mis maeti kolmeks kuuks maa alla roiskuma ning siis riputati veel kuueks kuuks kuivama. Selliselt töödeldud hai, mis on islandi keeles hàkarl, on nende rahvustoit. Nüüdseks seisab üüratu hoone tühjalt ning täitub vaid kunstinäituste ajaks. Samuti möödusime Styrtan Ejafirdist, mis on maailmas selle poolest eriline, et on ainus geotermaalne lõhe, kuhu saab sukelduda. Sealne vesi on 72 kraadi kuum ning on Islandi esimene veealune kaitseala. Giid jõudis veel veidi nendes vetes elavatest vaaladest rääkida kui järsku suunas kogu ootusäreva paatkonna pilgud kella kaheteistkümne suunas. Nägime, kuidas mõnedsajad meetrid eemal üks vaal suure veejoa õhtu saatis.

Kuigi meie laev ei olnud kõige väiksemate killast, siis võttis see üsna kiirelt suuna vaala poole. Giid jälgis ülevalt vaalade liikumist ning naljatas, et “Whale watching might often feel like whale waiting”. Kuna vaalad, keda näha püüdsime, olid oma loomulikus elukeskkonnas mitte kinnipüütuna kuskil veepargis, siis oli nende trehvamine vägagi loto mängimine (kui poleks ühtegi vaala kolme tunni jooksul näinud, oleksime me kogu raha tagasi saanud). Samal ajal kui pilguga vaalasid otsisime, siis märkasin, kuidas kahel pool fjordi luurasid meid pilvede vahelt paistvate mägede lumised tipud. Ühel hetkel teavitas kapten giidi, et üks vaaladest on hetkel meie all ning peaks iga hetk kusagilt välja ilmuma. Olukord muutus järjest põnevamaks ning ühel hetkel ma ei pööranud isegi enam tähelepanu sellele, et tuul olid mu käed külmaks ja kangeks muutnud. Märkasin seda alles siis, kui kaamera säriaja sättimisel kõik kümme sõrme sõna kuulata ei tahtnud.  Järsku ujus täiesti meie silme alt välja suur valgete uimedega vaal, kes saba lehvitades uuesti vee alla vajus. Hiljem saime aru, et saba näitamine märgibki sukeldumist, seega selle nägemine tähendas, et vaal kaob mõneks ajaks silmapiirilt. Vaalavaatluse ajal muutus ilm leebemaks, kuid võib olla tundsime seda kaitsvate vihmamantlite tõttu. Tuul ja uduvihm vaibusid ning meri oli rahulik. Sealne vesi oli kaunilt sinine ja puhas. Nägime veel mitmeid vaalu nii kaugemalt kui lähemalt. Tagasiteele asudes otsustas viimane vaal end veel vägagi paadi lähedal ilmutada ning sellega ütlesime nendele imelistele elukatele head aega.

Tagasiteel Akureyrisse läksime Lauriga giidiga juttu rääkima. Neiu seletas lahkelt, et ta töötab vaalavaatluse giidina esimest suve. Akureyri on nimelt tema kodulinn, kuhu ta oli Reykjavikist, kus ta muidu õpib, suveks koju tulnud. Vestlusest selgus veel paar asja, mida olime kohalikelt küsida tahtnud. Näiteks on enamus puid neil tõepoolest enda istutatud ning selle jaoks annab riik raha. Lubasime järgmine kord Islandile tulles oma istikud kaasa võtta. Enne maabumist jõudsime veel enda pildile saadud vaalasid nende albumis olevate vaaladega võrrelda. Nimelt on kühmvaaladel seljapealne muster eriline nagu sõrmejälg. Meie küll määrasime oma vaalasid saba järgi, kuna ka selle värv ja muster on kõigil erinev. Minu fotole jäänud saba oli varem 2015.aasta fotole jäädvustatud ning kuna paljudel teistel olid juba hüüdnimed olemas, siis ütlesin giidile, et tema hüüdnimeks peaks saama Estonia. Muide, nad olid väga üllatunud, kui ütlesime, et oleme eestlased, kuna meie rahvusest inimesi sinna ei pidanud eriti sattuma. Selle vaalavaatluse ajal nägime isegi keskmisest rohkem vaalu, kui tavaliselt. Siinkohal tuleb ka mainida, et meie tehtud pilt meeldis reisi korraldanud ettevõttele nii väga, et küsisid luba meie pildi reklaamiks kasutamiseks. 

Tagasi jõudes vaatasime ka veidi põhjapoolses pealinnas ringi. Vihma tibutas ning merelt saadud tuulekülm veel kontides, tuiasime ringi üsna hambuni riides olles. Põikasime sisse paari poodi ning uurisime meeneid. Lisaks suveniiripoodidele astusime sisse ka kohaliku kaubamärgi 66North. Sealseid riideesemeid vaadates tabas meid suur üllatus - mitmed mütsid rippusid sildiga "Made in Estonia". Ühes poes jäime pikemalt uurima pisikest raamatukest pealkirjaga “The Way It Is”, mis kirjeldas Islandit välismaalase pilgu läbi. Reet ostis ühe raamatu ka endale, kuna esmapilgul vastas see mitmetele meie tekkinud küsimustele ning leppisime kokku, et mina loen ja tõlgin autosõidu ajal. Nägin müüja kõrval seisvaid jòlasveinareid ehk Yule Ladse ning otsustasin kohaliku käest nende kohta uurida. Sõbralik naisterahvas selgitas, et neil on tõepoolest kolmteist tegelast, kes tänapäeval küll lastele sussi sisse kommi toovad, kuid vihale aetuna ka igasugust jama kokku keeravad. Küsimusele, et kas neil ka jõulupuud tuppa tuuakse, naeris müüja ja teatas, et jah, neid imporditakse siia küll. Pistsin vahele ka küsimuse päkapikkude kohta, kuna kõikvõimalikud allikad väidavad, et 80% siinsest elanikkonnast usuvad tõsimeeli päkapikke. Vestlusest selgus sama, mida hiljem ka Reeda ostetud raamatukesest lugesime - 10% islandlastest väidavad, et nad usuvad päkapikkude olemasolu. Teine 10% leiab, et päkapikke pole olemas. 80% muigavad selle küsimuse peale ning teatavad, et lugu päkapiku-usust on turistide jaoks välja mõeldud. Samas paludes ükskõik millisel islandlasel lüüa kivi, mida peetakse niiöelda päkapikukiviks, siis jääb kivi kindlalt puutumata. Nii väitis ka müüja, kui küsisime, et kas tema usub. Esmalt teatas ta, et tema isiklikult ei usu aga kivi ta ka ei lööks, kuna siis juhtub midagi halba. 

Mind jäi huvitama Yule Ladside legend ning õhtul võtsin hotellis veidi põhjalikuma uurimise ette. Need salakavalad tegelased on mägitrollide Grýla ja Leppalúði pojad.

Yule Ladse on kokku kolmteist ning erinevalt meist, kellel hakkavad päkapikud käima alates detsembri esimesest päevast, käivad nende Yule Ladsid kolmeteistkümnel ööl enne jõule. Need Ladsid on omaette tegelased - igaüks neist teeb erinevaid krutskeid ja pahandusi. Nende järjekord on järgmine: 

12. detsembril saabub akna taha Stekkjarstaur, puujalgadega pätt, kes varastab lammaste piima. 

13. detsember - Giljagaur, kes peidab end kuristikes ning hiilib lehmakarjade läheduses, et nende piima pätsata.

 14. detsember - Stúfur, kelle sooviks on varastada panne, et sinna kõrbenud toidu koorikuid süüa. 

15. detsember - Þvörusleikir, äärmiselt kõhn tegelane, kes varastab ära kõik ripakile jäänud puulusikad, millega on mõnda sööki tõstetud ja vedelema jäetud ning lakub need üle.

16. detsembri päeval saabub Pottaskefill, kes näppab pottidesse järele jäänud toidu. 

17. päeval peidab Askasleikir end voodi all ning võtab endale kõik sinna jäetud kausid. 

18. detsembril ilmutab end üks riukalikeim Yule Lads, Hurðaskellir, kes armastab mõnuga uksi paugutada. 

19. detsember - Skyrgámur, keda teised Yule Ladsid eriti arukaks ei pea. Nimelt ei tea ta täpselt, et millist pahandust ta peaks ühe Islandi kuulsaima piimatoote Skyriga tegema - kas seda sööma, sellega mängima või hoopis sellega kedagi loopima. 

20. detsember - Bjúgnakrækir, kes vastupidiselt skyrinäppajale armastab võtta ära äsja suitsetatud vorste. 

21. detsember - Gluggagægir, kes armastab lihtsalt aknast piiluda, et saada täpsem ülevaade, mida varastada annaks. 

22. detsember - Gáttaþefur, kes armastab pätsata traditsioonilist Islandi jõululeiba. 

23. detsember - Ketkrókur, vendadest kõige pikem ning kasutab pikka konksu, mille laseb korstnast alla ning varastab selle abil liha. 

Viimasel päeval, jõululaupäeval, saabub Kertasníkir, kellel on suur nõrkus küünalde vastu. Praegusel ajal polegi ehk nii hull, kui see vendadest kõige salakavalam mõne küünlajupi ära viib, kuid ajal, mil küünlad pika polaaröö ajal ainsaks valguallikaks olid, tähendas tema tegutsemine paksu pahandust.

Võtsime sihi sadamalinnakese Siglufjöðuri suunas, kus meid ootas tänane hostel. Et linnani jõuda, tuli läbida kaks tunnelit, mis olid sildade kombel enamasti üherealised. Auto vastu tulemise jaoks saime jääda hetkeks tulekustuti ja telefoniga varustatud peatumispaika seisma. Arvatavasti võitsime tunneleid läbides sadu kilomeetreid. Samal ajal, kui Lauri sõitis ja teised vaadet nautisid, lugesin mina neile raamatut ette. Vilksamisi piilusin ka autoreid ning alles hiljem selgus, et üks kahest välismaalasest, kes selle raamatu jaoks islandlastest tähelepanekuid tegid, oli eestlanna. Raamat ise andis paljudele küsimustele vastused. 

Linna saabudes nägime ees kaunist fjordi kaldal laiuvat asulat, kus pärast õhtusööki ka jalutuskäigu ette võtsime. Linnake mõjus miniatuurselt, majade aiad olid pisikesed kuid kompaktsed. Olen tähele pand, et islandlaste aknalauad on alati ägedalt kaunistatud, samuti on neil palju laternakesi ning paistab, et kuna üle poole aasta on siinmail talv, siis pole mõtet ka jõulutulekesi ära korjata. Liikusime tagasi hostelisse, kus tundusime olevat koos hindudega ainsad külalised, ning läksime magama. Silmi kinni pannes loksusin edasi ning asusin unes vaalavaatlusele.