Tuesday, May 26, 2015
#ilusadinimesedkaameraees Marion
Olen vahelduva eduga nii umbes 6. klassist saati regulaarselt sõbrannasid pildistama vedanud, eriti seda konkreetset neiut. Armas Marion on oma kahe rohelise silma ja südamekujuliste huultega figureerinud mu erinevate seebikarpide-hübriidkaamerate ees juba väga pikki aastaid ja nii kindlasti ka edaspidi. See oli esimene päev, kui keegi peale kala püüdva Lauri mu kaamera ette sattus. See fakt on omaette ime, kuna tegelikult oli kaamera ju jõuludest saati minu käsutuses, ent reaalselt pildistama jõudsin alles mai alguses. Siin on igatahes ülevaade ühest esimesest pildistamisest mu kaunist Marionist.
#ilusadinimesedkaameraees perekond Sultsid
Kui kaamera ette satub perekond, kes teab väääääga täpselt, mida nad tahavad, siis on väga lihtne shootist maksimum võtta. Just sellised on mu kalli õe, ametikult täditütre Mari perekond. Ilusal emadepäeva õhtupoolikul seadsime sammud Emajõe kaldale ning saime emadepäevale kohaseid imelisi perepilte!
#ilusadinimesedkaameraees Sander&Tuuli
Just selle hashtagi all olen viimasel ajal Instagramis jaganud oma pildiloomingut. Selles postituses näevad laiemat ilmavalgust viimase shooti tulemused
minu vennast Sandrist ja tema kaunist neiust Tuulist. Sihtkoht oli vana hea Raadi park, mis on peaaegu alati kindla peale minek - kuna ta on vähe kõrgema koha peal, siis paitab kaunis õhtupäike päris kaua kõike, mida park pakub. Igatahes pikema jututa piltide kallale. Kaameraks Canon 1200D ning ees vaheldumisi Sigma AF 17-50mm f/2.8 DC OS HSM ja Sigma 50-150mm F2.8 EX DC HSM, pildid said omanäolisema puudutuse programmis Lightroom.
minu vennast Sandrist ja tema kaunist neiust Tuulist. Sihtkoht oli vana hea Raadi park, mis on peaaegu alati kindla peale minek - kuna ta on vähe kõrgema koha peal, siis paitab kaunis õhtupäike päris kaua kõike, mida park pakub. Igatahes pikema jututa piltide kallale. Kaameraks Canon 1200D ning ees vaheldumisi Sigma AF 17-50mm f/2.8 DC OS HSM ja Sigma 50-150mm F2.8 EX DC HSM, pildid said omanäolisema puudutuse programmis Lightroom.
blogilt tolm maha!
Hei!
Viimane postitus leidis ilmavalgus nii aasta eest, mida on ekstra häbi tunnistada. Nüüdseks, kus on ideid ja pildimaterjali hunnikutes juurde kogunenud, otsustasin ka blogilt tolmu maha puhuda ning uuesti läikima nühkida. Täna tundub selleks just ideaalne päev - korjasin kokku spordikotitäie retseptiraamatud, pleedi ja arvuti ning kolisin koos loomaaiaga õue diivanile. Ümber minu krabistab mõnusat sooja vihma ja läheduses peavad linnud aktiivselt dialoogi. Idüll.
Üheks põhjuseks laiskuse kõrval on kindlasti see, et möödunud aasta jooksul olen asunud tööle inglise keele ringi õpetaja ja kahe viimase kuu jooksul ka klassiõpetajana ning samal ajal sai valmis kirjutatud ka magistritöö. Kuna isegi trennis käimine on seetõttu veidi kannatada saanud, siis ei tasu blogimisest isegi rääkida. Eelmisel reedel saabus mu ellu gramm vabadust juurde ning selle puhul seadsin sammud raamatukogu poole ning tõin endale hunniku retsepti- ja fotograafiaraamatuid ning lappan neid nüüd jõudumööda. Ometigi saan lugeda sellist kirjandust, nagu ma ise soovin, mitte mis magistritöösse passiks!
Olen juba mõnda aega iga päev Laurile vandund, et täna on see päev, kus võtan kätte ja kirjutan selle esimese alandliku postituse ära, kus luban olla kordades aktiivsem, ilusam, targem ja osavam. Ja nüüd on see ometi käes! Kuna jõulukingiks saadud peegelkaamera on saanud juba kõvasti vatti ning kaamera ette on lisaks toidule jõudnud ka palju ilusaid õnnelikke inimesi, siis katsun ka selles vallas siia blogisse postitusi tekitada. Aga täna katsun meenutada viimasel ajal valminud roogi ning neid teieni tuua. Maitsvat jälgimist!
Võiks siis alustada värskeimast. Eilse ilusa õhtu veetsime ema ja Lauriga Selli-Sillaotsa rabas, kus oleme tegelikult juba korduvalt õhtustanud. Meie õnneks oleme saabunud alati tühja vaatetorni, inimesi käib seal harva (või loobuvad nad tulemast täpselt sel päeval, kui meie torni vallutame..), mis on ilmselt tingitud kohutavast lõputust kruusateest. Vaatetornist avaneb kaunis vaade laudteele ning raba loodusele.
Eilseks õhtusöögiks mõtlesin teha miskit kerget ning otsus langes wrappide kasuks. Kuna tavaliselt olen teinud wrappi täisteratortillaga ning Maximast oli võimalik osta ainult tavalisi tortillasid, siis olin hetkeks pettund, kuid see lahtus kiirelt. Mõne aja eest Maximast soetatud kaanega purgid täitsin kodus värske kurgi ja tomati, rukola-peedilehe-spinati-ja-muu-rohelise-kraamiga, kikerherneste ja kahe kastmega. Poest haarasime kaasa kaks suitsutatud kanakoiba ning seadsime suuna Laeva poole.
Peab tunnistama, et oli võrdlemisi koomiline all laudtee peal seistes kuulata vaatetornist tulevat suitsukana praadimise häält :D Nimelt ostsime aasta eest kaasaskantava gaasipliidi (Prisma, ~20€), mis on meid truult pea kõigil matkadel ja väljasõitudel saatnud. Gaasipliidil särisesid suitsukana tükid ning ka wrapid said kergelt kuuma. Mina rühkisin samal ajal kõigi oma purkide-pottide-taldrikute-pudelite ja kaameraga trepist üles-alla, et laudteel häid pilte saada. Vahemärkuseks see, et minu pere on hakkand vaikselt harjuma selle väikse rituaaliga, et kui söögiks on miskit head ja huvitavat, siis võtab sööma hakkamine pildistamise arvelt omajagu aega. Tundub, et nad armastavad mind jätkuvalt sellest hoolimata :D.
Meie tööjaotus jagunes nagu eelpool mainitult järgmiselt: Lauri valdusesse sai gaasipliit koos panni, suitsukana ja hapukurgiga, ema tatsas mööda laudteed ja mediteeris ning mina.. noh mina tegelesin nagu ikka pildistamisega. Roosad kummikud põlvini ronisin mööda lirtsuvat-vetruvat sammalt ning katsusin kogu idülli fookusesse saada.
Proovisin esmakordselt teha raberberi jooki, milleks keetsin värskeid rabarbereid koos paari apelsiniviilu ja hunniku meega nii umbes 15 minutit ning kurnasin ja jahutasin saadud joogi. Tulemuseks tuli mitte ehk nii magus kuid samas hapukalt karge jook, millel eriti mahe roosakas toon. Ostsin hiljuti inspireerituna ühest kokaraamatust endale paar klaaspudelit, mille sees on küll kordades raskem jooki kaasas tassida kui plastpudelis, ent eelistan pigem mitu korda üht pudelit kasutada ning selleks on need fantastilised klaaspudelid justkui loodud. (Blogi kirjutamise ajal on kaks kassi ja koer sujuvalt mulle pähe-sülle-õlgadele end mõnusalt sisse seadnud:)). Meie piknikutel ja muudel väljasõitudel pole reeglina kunagi ühekordsed nõud. Neid oleks muidugi kordades (!!!) kergem endaga kaasa vedada ning pappnõude puhul ka pärast ära põletada, ent olen selle koha pealt tõeline friik ning nõus pigem mitu kilo raskemat korvi vinnama (hea küll, reeglina teeb seda Lauri..) kui koledatelt plastnõudelt sööma.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et keset raba vaikust ja kalleid inimesi täitus kõht tervisliku wrapiga ning kui päev poleks nii kiirelt otsa saanud, oleksime ka rabale tiiru peale teinud, kuid jätsime selle ühehäälselt järgmiseks korraks.
Oeh, lõpuks sai see algus blogile uuesti tehtud! Kindlasti saan nüüd rohkem hoogu juurde ning postitan ka mõned varasemalt tehtud huvitavad toidud ning ka lubatud postitused pildistatud inimestest.
Helena
Viimane postitus leidis ilmavalgus nii aasta eest, mida on ekstra häbi tunnistada. Nüüdseks, kus on ideid ja pildimaterjali hunnikutes juurde kogunenud, otsustasin ka blogilt tolmu maha puhuda ning uuesti läikima nühkida. Täna tundub selleks just ideaalne päev - korjasin kokku spordikotitäie retseptiraamatud, pleedi ja arvuti ning kolisin koos loomaaiaga õue diivanile. Ümber minu krabistab mõnusat sooja vihma ja läheduses peavad linnud aktiivselt dialoogi. Idüll.
Üheks põhjuseks laiskuse kõrval on kindlasti see, et möödunud aasta jooksul olen asunud tööle inglise keele ringi õpetaja ja kahe viimase kuu jooksul ka klassiõpetajana ning samal ajal sai valmis kirjutatud ka magistritöö. Kuna isegi trennis käimine on seetõttu veidi kannatada saanud, siis ei tasu blogimisest isegi rääkida. Eelmisel reedel saabus mu ellu gramm vabadust juurde ning selle puhul seadsin sammud raamatukogu poole ning tõin endale hunniku retsepti- ja fotograafiaraamatuid ning lappan neid nüüd jõudumööda. Ometigi saan lugeda sellist kirjandust, nagu ma ise soovin, mitte mis magistritöösse passiks!
Olen juba mõnda aega iga päev Laurile vandund, et täna on see päev, kus võtan kätte ja kirjutan selle esimese alandliku postituse ära, kus luban olla kordades aktiivsem, ilusam, targem ja osavam. Ja nüüd on see ometi käes! Kuna jõulukingiks saadud peegelkaamera on saanud juba kõvasti vatti ning kaamera ette on lisaks toidule jõudnud ka palju ilusaid õnnelikke inimesi, siis katsun ka selles vallas siia blogisse postitusi tekitada. Aga täna katsun meenutada viimasel ajal valminud roogi ning neid teieni tuua. Maitsvat jälgimist!
Võiks siis alustada värskeimast. Eilse ilusa õhtu veetsime ema ja Lauriga Selli-Sillaotsa rabas, kus oleme tegelikult juba korduvalt õhtustanud. Meie õnneks oleme saabunud alati tühja vaatetorni, inimesi käib seal harva (või loobuvad nad tulemast täpselt sel päeval, kui meie torni vallutame..), mis on ilmselt tingitud kohutavast lõputust kruusateest. Vaatetornist avaneb kaunis vaade laudteele ning raba loodusele.
Eilseks õhtusöögiks mõtlesin teha miskit kerget ning otsus langes wrappide kasuks. Kuna tavaliselt olen teinud wrappi täisteratortillaga ning Maximast oli võimalik osta ainult tavalisi tortillasid, siis olin hetkeks pettund, kuid see lahtus kiirelt. Mõne aja eest Maximast soetatud kaanega purgid täitsin kodus värske kurgi ja tomati, rukola-peedilehe-spinati-ja-muu-rohelise-kraamiga, kikerherneste ja kahe kastmega. Poest haarasime kaasa kaks suitsutatud kanakoiba ning seadsime suuna Laeva poole.
Peab tunnistama, et oli võrdlemisi koomiline all laudtee peal seistes kuulata vaatetornist tulevat suitsukana praadimise häält :D Nimelt ostsime aasta eest kaasaskantava gaasipliidi (Prisma, ~20€), mis on meid truult pea kõigil matkadel ja väljasõitudel saatnud. Gaasipliidil särisesid suitsukana tükid ning ka wrapid said kergelt kuuma. Mina rühkisin samal ajal kõigi oma purkide-pottide-taldrikute-pudelite ja kaameraga trepist üles-alla, et laudteel häid pilte saada. Vahemärkuseks see, et minu pere on hakkand vaikselt harjuma selle väikse rituaaliga, et kui söögiks on miskit head ja huvitavat, siis võtab sööma hakkamine pildistamise arvelt omajagu aega. Tundub, et nad armastavad mind jätkuvalt sellest hoolimata :D. 
Meie tööjaotus jagunes nagu eelpool mainitult järgmiselt: Lauri valdusesse sai gaasipliit koos panni, suitsukana ja hapukurgiga, ema tatsas mööda laudteed ja mediteeris ning mina.. noh mina tegelesin nagu ikka pildistamisega. Roosad kummikud põlvini ronisin mööda lirtsuvat-vetruvat sammalt ning katsusin kogu idülli fookusesse saada.
Mis siis täpsemalt meie toidulaual leidus?
#tortillad
#suitsukana
#kurk
#tomat
#kikerherned
#suitsupaprika (ultramõnus maitseaine Lõunakeskuse vürtsipoest!)
#rukola
#peedilehed
#spinat
Kastmed:
Paprika-küüslaugukaste:
#paprika
#küüslauk
#tomatipasta
#sool
#suitsupaprika
Ürdi-sinepikaste:
#teralinesinep
#mesi
#rohelinesibul
#murulauk
#oliiviõli
#sool
#suitsukana
#kurk
#tomat
#kikerherned
#suitsupaprika (ultramõnus maitseaine Lõunakeskuse vürtsipoest!)
#rukola
#peedilehed
#spinat
Kastmed:
Paprika-küüslaugukaste:
#paprika
#küüslauk
#tomatipasta
#sool
#suitsupaprika
Ürdi-sinepikaste:
#teralinesinep
#mesi
#rohelinesibul
#murulauk
#oliiviõli
#sool
Kokkuvõtvalt saab öelda, et keset raba vaikust ja kalleid inimesi täitus kõht tervisliku wrapiga ning kui päev poleks nii kiirelt otsa saanud, oleksime ka rabale tiiru peale teinud, kuid jätsime selle ühehäälselt järgmiseks korraks.
Oeh, lõpuks sai see algus blogile uuesti tehtud! Kindlasti saan nüüd rohkem hoogu juurde ning postitan ka mõned varasemalt tehtud huvitavad toidud ning ka lubatud postitused pildistatud inimestest.
Helena
Subscribe to:
Posts (Atom)